Olen viimase 12 aasta jooksul kolinud … oot las ma mõtlen : Kalamaja – Kristiine – Kalamaja – Helsinki – Vanta – Uusikaupunki – Turku – Juvankoski – Karuna – Päinurme – Hajala – Kuusijoki!
Tänapäeva mööbliga teatvasti ei koli. Ikea papist mööblit võtad heal juhul korra lahti ja hädaga paned siis uues kohas taas kokku. Hea, kui see siis veel mõni aeg ühes tükis püsib.
Nõuka ajal oli täiesti tavaline, et üritasid vanast uut teha. Mööblit ju saada ei olnud. Nii sai korra prügikasti kõrvale tõstetud kapp oma rammuga, mööda libedat talvist teed, koju lükatud. No jah, noh … ei olnud mul sel sügaval nõuka ajal autot. Oli nõukogude naise ramm 😂 ja vaese inimese suur tahe elukvaliteeti parandada. Sellest kapist sai pajudeks aastateks minu köögi ehe.
Siis, kui uued tuuled puhuma hakkasid tuli tahtmine kodu moodsamaks teha. Siis lammutasime suure, kogu seina katva sektsioonkapi lahti ja ehitasime mitu väiksemat kappi. Mööbel sai veel musta värviga üle võõbatud. Punasest karedast villase kangaga nurgadiivanist sai valge jne. Mul oli must-valge periood 😛.
Soomes elasime mõni aega metsade keskel. Mehe sugulase palkmajas. Puukuurist leidsin vana talupoja stiilis täispuidust kapi. Kapil oli oma ajalugu, see kuulus abikaasa vanaemale ja see vääris päästmist. Nii sai vanast puuhalgude hoidmiseks kasutatud kapist meie uue kodu kaunistus.
Siis, kui ostsime Eestisse maja, esialgu ikka vaid suvilaks. Saime palju mööblit oma tuttavatelt ja sugulastelt. No kes siis hakkab suvilat uue mööbliga sisustama, pealegi enne remonti.
Nii rändasid Soomest meile täispuidust ajatud Laulumaa sarja kapid.
Osad kapid olid pruunid, osad heledad. Kuna olen valge mööbli vankumatu fänn siis tuli hakata kappe tuunima.
Ühel heal päeval aga tuli mees Soomest täiesti uut tüüpi mööbliga ja teatas, et nüüd hakkame vaid sellist mööblit ostma.
Kustaviainen tyyli /kustavi stiil/
Nii nimetatud Kustaviainen tyyli on tegelikult Rootsi uusklassitsism. Oma nime on saanud see Kustav III dast.
Kogu mööbli ajalugu pole mõtet lahti kirjutada.
Sellelt saab lugeda siit
https://fi.wikipedia.org/wiki/Kustavilaisuus
Lühidalt niipalju, et sellest stiilis mööblit on põhjamaades valmistatud alates 18 sajandist, kuni tänapäevani. See oli omalajal nn rikkuse näitaja, tavalise inimese koju see ei jõudnud. Kui aga 70datel see taas moeasjaks sai, hakati tootma mööblit ka kesk-klassile. Odavamat ja osaliselt mööbliplaadist.
Kuna seda odavamat valmistadis vangid siis on sellel küljes hüüdnimi “vankilakustavi”
Ka tänapäeval valmistatakse Kustavi stiilis mööblit Soome mööblitehases Laitala
http://laitala.com/tyylihuonekalut/kustavilainen/
Nii nagu ma juba mainisin, on selle stiili mööbel kord moes ja kallis siis jälle langeb nõudlus ja hinnadki langevad.
Veel 5 aastat tagasi müüdi neid järelturul üsna odavalt. Ikea oli ikka veel in. Nüüd olen tähele pannud, et hinnad on hakanud tõusma.
Odavamalt on neid võimalik saada Pohjanmaalt aga see on nii kaugel, et sealt mööbli toomine tuleb kallim, kui kohapealt kallimalt ostes.
Uuematel vitriinkappidel on riiulid juba klaasist jne. Samuti on osadel, minu maitsele, liiga palju kulda ja laua plaadid on mööbliplaadist, mitte täispuidust. Sellist mööbliplaadist lauaplaati on väga raske taastada, kui elu on sinna omad jäljed jätnud.
Meie esimesed ” kustavi” laud ja toolid olid küllalt halvas seisus ja liiga kullatud. Mind nende räsitud välimus eriti ei häirinud. Majas oli remont ja mööbli kurb välimus ei hakanud silma. Pealegi arvasin, et pean kogu vana värvi eemaldama ja selleks ei olnud mul ei tahtmist ega ka aega.
Lõpuks sai nad siiski ette võetud.
Ja kuna sellel nn uusantiigil ei ole mingit ajaloolist väärtust siis võib seda vabalt uuendada ka isehakanud “restauraator”
Tänapäeval on nii palju häid vahendeid. Ei ole vaja treitud jalgu värvist paljaks lihvidagi. Piisab rikutud kohtade lihvimisest ja spets kruntvärviga üle värvimisest.
Tänaseks päevaks on neid minu “restaureeritud” kappe juba mitu.
Eestist ostetud sekretär, Soomest pärit Laulumaa nurga kapp, sama sarja väike kapike ja teleka alus, paar lauda. Suurim töö oli toolide taastamine.
Toolide korrastamisest tahaksingi eraldi rääkida. See oli omamoodi täis üllatusi. Ja mitte heas mõttes.
Kuna need toolid kuulusid sarja “odav kustav” või ” vankilakustavi” siis tootja ei olnud kanga klammerdamisega eriti sinapeal või siis oli tal klambreid liialt käes. Millegipärast tundub mulle, et need minu toolid on kellegi vihase “klambrihullu” kätt tunda saanud.
15 klambrit 😮
Eemaldasin ühelt toolilt 357 klambrit.
Toolidel oli kangas vahetatud ja üllatus, üllatus vana kangast ei olnud keegi viitsinud eemaldada. Kui vaatad seda pilti siis ei imesta. Minul läks 2 päeva, et vana kangas eemaldada. Klambrid olid puitu uppunud.
Klambreid oli nii palju, et mul tekkis probleem uue kanga klammerdamisega. Tihedalt ja sügavale löödud klambrid oli puidu ära rikkunud. Tuli leida uutele klambritele tervet puidu pinda, et klambrid ikka püsima jääksid. Nii pidin kanga suurema lõikama ja selle klammerdamine oli sedavõrd raskem.
Vana vineerist laud.
Selle laua pidime juba ära viskama. Oma olemuselt ja värvilt ei sobinud see meie uude korterisse. Uut ja sobivat kohe ei leidnud. Ees olid jõulud ja otsustasin … sellest saab ajutine diivanilaud. Laua plaat on kaunistatud poest ostetud transveriga. Jalgadele tegin struktuurpastaga motiivid. Laua ääred lihvisin, nüüd on vana laud uus aga … samas ka vana .
Vana tool sai uue kuue
Eraldi tahaks kirjutada veel sekretärist
No ei tea mina, miks mulle need sekretärid meeldivad, on alati meeldinud.
Otsisin kaua just endale sobivat. Loomulikult oli tähtis hind, kapp ei tohtinud olla nii hullus seisus, et üks koduperenaine tema korrastamisega hakkama ei saaks.
Leidsime sellise kuulutuse kaudu Tartust.
Kapi eelmine omanik oli vist proovinud kriidivärviga vana männist tehtud sekretärile veidi uuemat ilmet anda. Ma ei tea kas selle välimus oli taotuslik või ei osanud värvija kriidivärve kasutada igatahes ilus see ei olnud.
Üks asi on mind alati üllatanud, miks inimene kes on otsustanud kapile uue välimuse anda jätab töö poolikuks. Nimelt kappe seest ei korrastata.
Nii oli ka selle sekretäriga. Lased ukse alla, lauaks ja seest on võidunud männipuu, oma täkete ja plekkidega.
Sellisel tööl on isegi oma nimi Potjomkini küla.
Millest selline väljend.
No teatavasti keisrinna Katariina omas lugematul arvul armukesi. Üks tema lemmik oli vürst Grigori Potjomkin. Kui keisrinna sõitis ringreisile Novorossiasse siis vürst Grigori Potjomnkin lasi teede äärde püstitada majade makette, et tegelik vaesud ja viletsus välja ei paistaks.
Seda meetotid on venemaal kasutatud laialdaselt. Muuseas ka Tallinna vanalinna majade fasaadid värviti olümpia mängudeks ilusaks.
Seega, kõik kapid, mida avada külaliste ees ei saa on minu arvates Potjomkinid.
Samas, eks iga inimene teab ise paremini kuidas ta oma elu elab. Kui teda ennast see ei häiri siis kes mina olen, et teiste kätetööd kritiseerida, Aga … oma arvamuse võin ju ikka välja öelda 😉.
Niisiis, käisime Tartus. Tõime sekretäri koju ja algas tema uueks tegemine.
Nagu ma juba mainisin, karestava kruntvärviga käin ma kõik oma mööblitükid üle, enne kui põhivärviga sellele kallale lähen
Kui kapp oli nii seest kui väljast korras, tekkis uus probleem… kapi nupud.
Minu kapil olid portselanist roheliste lilledega nupud. Sellised ei sobinud kohe üldse. Otsisin uusi nuppe aga sobivaid ei leidnud.
Egas midagi, jälle läks käiku minu lemmik kruntvärv, selle peale mööblivärv ja saidki nupud just sellised, kui vaja
Reedu meisterdab 