Aeg ajalt ilmub mõnes näoraamatu käsitöö grupis postitus käsitöö hindadest. Ja eelkõige ikka sellel tasandil, et keegi on taas liiga odavalt oma käsitööd müünud.
Tihti lähevad need väitlused üsna tuliseks ja enamjaolt ei ole “odavmüüjatega” rahul just nooremad naised, kes teenivad peaasjalikult just kudumisega.
Küll avastatakse kuskil laadal kauplev vanamemm, kelle villase soki paar maksab vaid 5 €. Puutumata ei jää ka need nooremad inimesed, kes müüvad kellegi arvates liiga odavalt.
“Turusolkijad” … vot sellise toreda nime on neile ” kurjategijatele” antud.
Mõned päevad tagasi oli taas postitus, sedakord oli postitaja shokis, et kuskil laadal, kuhu teda oma kaubaga millegipärast ei lubatud, müüdi masinal kootud asju. See ei olevat ju käsitöö.
Tekkis taas arutelu, mis on käsitöö ja mis ei ole. Ja loomulikult sutsas keegi “hinnasolkijate” jutu ka sinna sisse.
Kujutad sa ette, memm oli laadal ja müüs pitsilisi villaseid sokke ainult 4 € paar. Tegelikult odav jah. Isegi poes müüdavad masinal kootud sokid on kallimad aga …
Vot sellest “AGA” ma tahaksingi kirjutada.
Kõigepealt uurisin veidi rahulolematute kommenteeriate tausta. Noored 30-40 vahel olevad naised. Nende vanus ja printsipiaalsus pani mind mõtlema. Miks just sellises eas inimesed on nii tundlikud, kui jutt on hindadest.
Arvatavasti on nad pereinimesed, neil on vaja toita teismelised lapsed ja nad on leidnud lisateenimise võimaluse just kududes. Ja loodavad saada oma tööle väärilist tasu.
Tore, ka mina tegin nii. Kudusin igal võimalikul hetkel väikelaste sõrmikuid, küpsetasin öösiti piparkooke ja müüsin neid turul. Ja kõike seda, et lastel oleks lahedam elu.
Noorena on jõudu ja energiat. Hindadest sellel ajal rääkima ei pidanud, midagi ei olnud saada, turg dikteeris hinna. Seega sellel ajal oli turg mulle soodne.
Nüüd on teised ajad. Poed on kaupa täis ja sa võid ju mõelda, et sinu toodetud kaup on kvaliteetne ja sinna on kootud südamesoojust. Kahjuks on klient hinnatundlik ja turg käsitööst kummis.
Ikka ja jälle ilmub artikleid, kuidas peaks oma tööd hindama. Töötunnid ja materjal … ikka liita ja lahutada ja korrutada. Aga millised töötunnid? Kuidas saab käsitöö hinnale liita töötunde?
1 koob kiiresti, sokipaar päevas. Teisel läheb sokkide kudumiseks 3-4-5 päeva. Kas selle aeglaselt kuduva meistri sokid on siis kallimad?? Ah, et võtame keskmise aja. Näiteks nii : kõige kiiremal kudujal läheb 1 päev aeglasemal 5 päeva korrutame ja jagame ja liidame ja lahutame. Saame keskmise kulutatud aja.
On see loogiline? Käsitöö on ju siiski looming. Pealegi, kuhu see soki sisse kootud südamesoojus siis jääb, kui sellest saavad kulutatud töötunnid.
Aga kui nüüd kasutada taas matemaatikat. Võtta arvesse ka miinimumpalk, millest on makstud makse, siis tuleb selle kootud soki hind kosmiline. Kui sinna veel liita materjal … oh – ho. Tegelikult peaks ühe soki hind sisaldama veel kulutatud elektrienergia, materjali soetamisele kulutatud aja ja kulud /auto, buss/ jne.
Ettevõtlusega tegelev inimene teab, mida kõike läheb vaja, et seda kaardervärki elus hoida.
Seega …
See kaup jääb küll letile. Tähendab sokke kududa ei tasu.
Aga miks imet küll neid siis ikka veel kootakse ja müüa üritatakse. See ei ole kohe kindlalt töö millega ennast ära toita.
Seega on käsitöö, nagu kudumine, heegeldamine jne vaid lisateenimise võimalus, mitte pere elatusallikas.
Ja nii need memmed teevadki.
Ja nii need memmed müüvadki.
Ja müüvad just sellise hinnaga, et kaubal on ostja ja omale tuleb veidi lisa.
Nendel aeg ei maksa, pensionil olles ei ole ajal rahalist hinda.
Ja materjal, tihti on seegi tasuta.
Nõuka ajal sai kokku kraabitud kõike, mis vähegi müügile tuli. Kas seda siis oli vaja või mitte. Hetkel ehk ei olnudki aga kes teab, äkki aasta või paari pärast läheb vaja ja siis pole kuskilt saada.
Villase lõnga vihid seisid ajalehtedesse pakitult, sektstsiooni ülemistel riiulitel või nendes papist reisikohvrites. Ja see lõng seisis, koi seda ei tahtnud sest see oli masinaõliga koos. Seisis aastaid ja ootas oma aega.
Minu ex ämma 3 toaline korter oli ladu. Kõik seinad kappe täis ja kappide otsas kohvrid. Seal oli kõike. Alates laste kingadest ja lõpetades villase lõngaga.
Kui siis memm jäi põduraks ja ta hooldekodusse viidi, hakati seda ladu tühjendama. Kilode viisi villast lõnga, lugematul määral iirist, mulineed, kangad jne jne.
Ja see meie Mimmi ei ole ju miski erand.
Vaadake, mida kõike müüakse näoraamatu müügigruppides. Nõuka aja nn nostalgilist kraami. Täiesti uusi, pakendites kohviveskid, Riga pesumasinad, kangad, lambid, aluspesu, linad jne jne
See kõik on nõukogude inimese defitsiidi hirmus varutud kraam.
Seega memmede soki hinna kujundab vaid tema soov veidi pensionile lisa teenida. Ja mis meil selle vastu peaks olema.
Me elame kapitalismis, turg dikteerib hinna. Kui memmed koovad odavalt sokke, siis tähendab see sokide turg on täis.
Otsi endale uus toode. Koo kas või sokke aga olgu need sinu kootud sokid siis midagi erilist, midagi sellist millel on selles ülekeevas sokituru katlas oma koht.
Siis memmede kootud sokid ei ole sulle ohuks. Ja need memme kootud, ellujäämise lisateenistus, ei pane sind vihast vahtutama.
Reedu meisterdab 