Katsetused saviga

Minule on käsitöö kui teraapia. Harrastus, teraapia ja õppimine.

Ma ei suuda kududa tavalisi ühevärvilisi sokke. Ma ei suuda kududa kümneid paare sama mustriga sokke. Isegi kudumises on vaja väljakutset. See peab olem põnev ja siis on sellest rõõmu.

Mina olengi selline käsitöö harrastaja, et otsin aina uut. Ei … oma armastust, decoupaget ma ei jäta. Aga olen leidnud veel uue põneva harrastuse selle rinnale SAVI.

Meie külas on saviring. No kus külas ei oleks saviringi? Vist igas tegusas külas on oma savikoda, nii nagu kunagi olid kangaspuud või viltimine.

Tegelikult ei tea ma savist midagi. Lihtsalt läksin ja proovisin. Sain mõned suunised noortekeskuse juhilt ja esimeseks tööks oli ingel.

No minule omaselt oli vaja ikka midagi keerukamat teha. Teised aluatavad taldriku või väiksema kausiga. Rullivad sinna pitsist linikult mustri ja saavad tunnetuse savist kätte.

Aga mina 🤣

Mina kolasin pinterestis ja tahtisn just inglit teha.

No tuli see minu ingel veidi kummaline, Tiivad puusade kohal, glasuur ebaühtlane. Aga sellisena oli ta meil aknalaual, valgustus sees. See minu esimene katsetus, INGEL

Tõsi, see ingel õpetas… proovi enne midagi lihtsamat.

Päkapikk, see tuli juba veidi parem aga glasuurimine oli ikka kitsaskoht. Mida ma valesti teen, miks minu saviplönnidel jääb glasuur ebaühtlaselt.

Vaja oli õppida! Lugesin ja vaatasin videoid. Järgmine töö oli juba parem.

Vot selline, et julgesin selle ära pakkida ja pojale kinkida. Nüüd tuleb naeru koht. Ta arvas, et olen selle keraamikult ostnud. Olin kõrvust tõstetud. Tähendab suund on õige. Tähendab vaja veel lisa õppida.

Nii väga tahaks käia läbi paar keraamika kursust. Kahjuks tuleb piirduda vaid virtuaalsete koolitustega. See korona, see vastik korona.

Aga parandamatu optimistina ma ootan selle lõppu. Kõik mis on korra alganud see ka lõppeb ja siis lähen kursustele. Targematelt õppima.

See kõverus aga pidigi nende võlu olema 😀 Nii vähemalt väidavad minu lapsed. Ja üks neist on elukutselt kunstnik, usume teda.

Savil on komme endast sõltuvaks teha. Mõtled et teed veidi, no lõbu pärast aga siis tahaks ikka veel ja veel. Ja miski mida teed pole korduv. Teed kas või tassi, igal tassil on oma iseloom. Kuna mul puudub ikka veel oskus asju sirgelt ja selgepiiriliselt teha siis kukuvadki minu käkerdsed omapäraselt välja.

Kahjuks on minu savimaailm mõneks ajaks lukus. Süüdi on KORONA … või tegelikult ikka inimesed ja nende suhtumine.

Käisin 1 kord nädalas päevakeskuses “istumas” selleks, et seda avatuna hoida. Sain selle 3 h jooksul oma savisõltuvust leevendada. 2 h mökerdasin saviga ja tunnikese koristasin.

Tekkis hiilgav idee … teen igale lapselapsele oma akna pikapäku – sellise mille sisse saab valgustuse panna ja mis toob tuppa jõulumeeleolu.

Sõpradele oli plaanis teha ingel. Samuti valgustusega.

Muuseas pole sugugi vaja valgustuseks kasutada küünalt. Ma muretsesin väikesed patareidel töötavad valgusketid. Turvalisus eelkõige.

Ja veel, oli plaanis teha mõned toredad tuulekellad. Panna need oma trepi kohale helisema.

Alustasin suure innuga. Igal neljapäeval sündis paar päkapikku ja midagi lisaks. Aga … siis tuli Eesti vabariigi koroonapiirang ja ma ei tohtinud enam päevakeskuses istuda.

No ma olen see kuri ja paha vaktsineerimata inimene. Mingi aeg võis kiirtesti tehes seal siiski istuda aga kui meetmeid karmistati siis kadus ka kiirtesti võimalus.

Minu projekt jäi pooleli, olin pettunud ja kurb. Palusin võimalust üksi õhtuti jõulukingid valmis teha – see ei sobinud.

Nüüd mõtled sa, et miks ma ei oleks võinud mõni õhtu seal üksi oma asju teha, kedagi seal ju peale minu poleks olnud!? Vot mina ka ei tea. Arvatavasti on siin probleem eelkõige see hetke seis Eestimaal. Sina ja mina vastasseis. Sina oled vaktsineerimata – sa oled paha.

Tundub et ka see õhk ja maapind, mida ma olen puudutanud on nakkusohtlik, kuigi ma olen ju terve. Seega kulla inimesed pange meile, kes me oleme vaktsineerimata külge helkivad lindid või taaveti tähe. Siis näete juba kaugelt, kui me tuleme ja saate põgeneda. Või veelgi parem – kellukesed nagu keskajal oli pidalitõbistel. Muuseas see viimane ei olnudki nii nakkav kui kardeti.

Nüüd sa küsid, et miks ma siis ei ole ennast vaktsineerida lasknud. Vot ei ole tahtnud veel. Oh ei ma ei ole lamemaalane – maakera on ikka ümmargune. Ma ei ole ka põhimõtteline vaktsineerimise vastane, ei käi plakatiga Vabaduse väljakul, ei loe alternatiiv meediat aga kui nüüd aus olla siis üritan ka peavoolu meediat vältida. Seal ei ole midagi muud, kui halvad uudised, vastandamine, tigedus, ärapanemine. Aga … vot miski seitsmes meel siin minu peas ütleb – oota veel. Tähendab ma ei ole veel valmis.

Seega minu projekti ei jätnud pooleli mitte korona vaid inimene ja tema väiklus. Päevakeskuse ei toimu midagi kogu nädal on see tühi. 2 korda ja paar tundi on see kasutuses. 5 päeva jooksul, ei leidunud õhtut, kus oleksin võinud paar tundi istuda ja jõulukinke teha?

Aga … pole halba ilma heata. Minu abikaasa nägi, kui kurb ma olen. Kurb, et mu idee läks hukka. Kurb, et minuga inetult käituti. Kurb, et ma ei saa saviga mökerdada. Ja ta lubas mulle jõuludeks savipõletus ahju kinkida. Saan ise oma ahju!

Nüüd tuleb vaid loota ja oodata, et see mulle sobiv ahi jääb mõnel üle. Soomest see Eestisse kolib, see on otsustatud. Sealt on neid võimalik soodsamalt osta, neid kasutatud varjante. Ja uut mulle vaja ei ole. Ma ei hakka ju raha teenima. Ma olen harrastaja, mulle on seda vaja et oma positiivsust säilitada. Et meel rõõmus ja mõistus terav püsiks 😊

Nüüd aga ootan ma Jõuluvana ja suvel teen korraliku saviväänamise toa endale. Ma ei ole inimene kes kergelt alla annab.