Jah, päris kindlasti enamus inimesi ei teagi, et selline asi eksisteerib. Aga see on täiesti olemas ja arvatavasti mitte ainuke omasuguste seas. Sellise nimega grupp on nimelt Näoraamatus. Liikmeid 7811.
Võid ju mõelda … “No ja siis!. Näoraamat ongi täis igasuguseid imelike gruppe.”
Aga vot see grupp on tõeline pärl omasuguste seas.
Seal võid sa “kuulsaks” saada ja kergemini, kui Rannamajas.
Piisab, kui ühel päeval …
No näiteks … kui keegi otsustab su koti ära varastada. Oled parajalt paanikas. Sul on vaja helistada aga mobiil läks koos kotiga jooksu.
Tormad pea laiali otsas.
Ajad asju sest pangakaart, ID kaart, juhiload jne tuleb sulgeda.
Politseid on vaja teavitada.
Kuskilt on vaja helistada, oma telefon on koos kotiga jooksus.
Kuidagi on vaja tööle jõuda, su auto võtmed on samuti kotis.
Siis tuleb sulle keset seda suurt segadust meelde … ripsmed. Sul ei olegi enam tehniku numbrit sest kogu su mälu on ju telefonis. Sa ei saa ka sõita tema juurest läbi ja talle teatada, et sa ei saa tulla, sul ei ole juhilube ega auto võtmeid. Või õigemini, mis vahet seal enam on. Nii kui nii pead maksma, kuigi teenust ei saanud. Sa pead maksma LEPPETRAHVI. Sest sa ei teatanud oma tulemata jätmisest miinimum 24 h ette.
Põrgut, sa ju ei teadnud 24 h ette, et hommikul keegi su koti varastab. Vee vähem oskasid sa arvata, et selle pärast sattud sa häbiposti. See ilus ja tore ripsmetehnik, keda sulle soovitati oli sinult saadava raha juba ette ära kulutanud ja on nüüd maru vihane.
Ta püüdis sulle helistada ja teada anda, et oled hilinenud. Aga oh imet sa ju ei vastanud. Ta kirjutas sulle järgmisel päeval messengeri, et ootab LEPPETRAHVI aga kogu selle segaduse keskel oled unustanud, et selline asi nagu messenger üldse olemas on. Sa elad elu ilma pangakaarti ja telefonita, ilma autojuhi lubadeta. Ja kõigele sellele lisaks teab nüüd sind ka 7811 inimest. Nad teavad, et oled oma ripsmetehnikut petnud. Nad teavad ka seda, et see ripsmetehnik on sulle helistanud aga sa kuritahtlikult ei vasta. Nad teavad su nime, sinu FB profiili. See tehnik on kõik sinu kättesaadavad andmed sinna laadinud.
Ja kui sul rumalukesel on profiil avalik siis saavad sellest teada ka sinu lapsed ja sugulased. Sest keegi ikka kuskil kedagi teab. Ja keegi ikka kuskli märkab.
Ja need teised ripsmetehnikud, kes on selle 7811 hulgas, vot need jätavad su nime meelde, sa oled nüüd “BLACKLISTIS”
See on ehk ülepaisutatud näide. Aga …
Meil kõigil võib olla päevi, kui kõik veab viltu. Kas me läheme võõrale (klienditeenindaja on võõras) rääkima oma lugu.
See ei peakski olema klienditeenindaja asi. Miks ma tulemata jäin, Miks ma ühendust ei saanud võtta. Mul võis juhtuda … mida iganes. See on minu asi. Ma ei pea ometi mingile tehnikule minema näitama tõendit ei mu laps sattus haiglasse, et väänasin jala ja olin EMOs, või et mul varastati kott. Ja seda selleks, et ta mind sinna listi ei lisaks. Või siis sealt kustutaks.
Sellel päeval ma lihtsalt ei saanud tulla. Küllap hea klient helistab ja vabandab. Helistab siis, kui oma probleemid saab lahendatud. Ja halb klient, tema kas ei tulegi enam või siis on sul võimalus teda mitte enam teenindada.
Selle asemel pannakse klient häbiposti. Ja siis see kommentaaride laviin … kui keegi on sedavõrd viisakas ja jätab paha kliendi nime kirjutamata siis nõutakse nime avaldamist, klienti ja tema käitumist kirjeldatakse erinevate värvikate sõimusõnadega.
Meil on palju küünetehnikuid, ripsmetehnikuid ja muid kiiresti õpitavaid ameteid. Käid kursuse, saad paberi ja hakkad tööle.
Aga mida neile nendel kiirkursustel ei õpetata on klienditeenindus.
Ma ei taha sugugi vähendada nende ametite tähtsust. Neil on klientuuri siis tähendab neid on vaja. Aga kui vaadata neid postitusi seal näoraamatu mustas nimekirjas siis tekkib tunne, et suur osa neist ei teagi, et nad on teenindajad. Et nemad on kliendi jaoks mitte klient nende jaoks.
Olin iluteenindaja 30 aastat. Lisaks juuksuri ametile õppisin ära ka maniküüri, küünetehniku ja ripsmetehniku töö. Ka minul on paljud kliendid tulemata jäänud. On olnud nn kroonilisi hilinejaid, kes graafiku peapeale keerasid, oli ka ääretult raskeid kliente. Selliseid, kes mitte millegiga rahul ei olnud aga ikka ja jälle tagasi tulid, et jälle oma rahulolematust näidata.
Ajapikku õppisin inimesi tundma ja ennast säästma.
Hilinejad sai ikka päeva lõpuks kirja pandud. Nii oli võimalik ilma suurema pingeta nad ära teha. Uuele kliendile üritasid aega sättida nii, et aega oleks veidi rohkem ja samas, kui ta sattub mitte tulema ei peaks ise tühjalt istuma. Tühjad tunnid me ju täidame nii kui nii mõne tegevusega. Vahel oli isegi hea meel, kui mõni klient tulemata jättis. Sai puhata ja rahulikult süüa.
Sai tähtsatel päevadel tööle mindud, päevad kui isegi linnud ei laulnud ja rohi ei kasvanud oli juuksur tööl sest tema klient pidi ilus olema. Õhtul vaatasid telekast ja pidasid hinge kinni, et sinu tehtud soeng ikka ilus välja näeks. Aga iialgi ei võtnud ma sellise päeva eest rohkem raha. See oli minu klient, teda pidigi hästi teenindama.
Mitte kunagi ei mõelnud ma, et klient peaks mulle “Leppetrahvi” maksma. See teenuse eest saamata raha, oli lihtsalt saamata raha. Ei saanud ju päeva algul teha arvestust, täna tuleb 100 € selle eest ostan homme lapsele kombeka. Seda raha ju mul ei olnud seda ei saanud ette kulutada.
Üks noor neiu sattus sinna “blacklisti” sest tal ei olnud kogu summat teenuse eest maksmiseks kaasas. Selle neiu ema maksis selle puuduva raha küll juba samal päeval aga see ei päästnud tema tütart häbipostist. Ta oli arvatavasti alaealine. Võimalk koolikiusamine tuli ka iluteenindusse kaasa.
Aga sealt lipsab vahel läbi ka mõni rahulolematu klient. Tõsi, neid on vähem või siis ei lase grupi admin neid läbi. Aga neid on ja üldjuhul, ei ole postitajad läinud pretensiooniga salongi. Ei ole üritanud klaarida asju kohapeal. Ei, paha meel tuleb avalikustada ja mida enam inimesi sellet kuuleb seda parem.
Olen üliõnnelik, et minu, algaja juuksuri esimesed aastad jäid nn KAEBUSTE RAAMATUTE aega. See raamat rippus salongis nähtaval kohal. Sinna võis kirjutada nii kiitusi, kui laitusi ja ka ettepanekuid. Klient kirjutas, sai paha meele maandatud. Ülemused lugesid ja tegid omad otsused. Aga seda ei pandud avalikult linna keskväljakule üles ega kirjutatud ajalehes.
Vahel mõtlen, kui kuulsaks ma oleks saanud, kui kõik minu apsakad oleks näoraamatu musta nimekirja üles riputatud 😀 Ja teades oma iseloomu, ma ei oleks 30 aastat juuksurina töötanud. Arvatavasti oleks mu tähelend juuksurina lõppenud juba õpilase konarlikul teel.
Oma esimesed ebaõnnestumised võtsin koju kaasa ja mitte vaid koju, vaid ka voodisse. Olen nii mõnegi unetu öö mööda saatnud, klient koos oma juustepahmakaga silme ees. Elasin väga läbi, kui klient ei olnud rahul või kui ise tundsin, et tulemus ei ole hea.
Kui me ometi oleksime sallivamad. Kui paljude inimeste elud võime me kihva keerata, kui reageerime esimese emotsiooni najal.
Vanasti öeldi, ära söö suppi nii kuumalt kui see on keedetud. Põletad suu.
Ja lõpetuseks!
Kulla iluteenindaja, kliendid on need kes toovad sinu lauale leiva. Nemad maksavad sinu arved. Inetud kommentaarid kuskil näoraamatu grupis maksavad pikas perspektiivis sulle endale kätte.
Mina ei läheks sellise teenindaja juurde, kes on kuskil kommentaariumis klienti idioodiks, nahaalseks mutiks, haigeks värdjaks jne nimetanud.
Kui te panete häbiposti oma kliente, sõimate neid tagaselja sotsiaalmeedias siis samas panete te sinna ka iseennast.
Reedu meisterdab 