Kui Geni vallutas iga Eestimaa kodu, ei jäänud ka mina sellest puutumata. Tuli üldise hullusega kaasa minna.
Tõsi, meie sugupuu ühte haru oli juba uuritud. Suure töö oli ära teinud Elmar Vakra. Sellel aja, kui tema hakkas sellega tegelema ei olnud veel digitaliseeritud arhiive. Kõik info tuli hankida kirikutest ja arhiividest kohapeal. Minu sügav kummardus talle. Nüüd, kui olen enamus harusid, kas ise leidnud või on mind aidanud minu armas sõbranna Eha, tean kui suur töö on isegi digiajastul arhiivimaterjalides tuhnimine.
Nii siis oli Elmar juba minu isaisa poolse sugupuu suht täpselt kirja pannud. Mõningad parandused on hiljem tehtud ja arvatavasti saab veel sügavamale minna ja seni puuduvat infot leida. Eks ma sellega tegelen aga … täna räägime Vellost ja sellest, kuidas ma temaga tuttavaks sain. Pean siia lisama infot ka oma vanaemast, Vello esimesest abikaasast ja tema hilisematest meestest. Seda selleks, et see haakub Vello eluga ja annab pildi, mis sellel ajal juhtus. Ja mis põhiline, aitab veidi mõista kogu loo olemust.
See tutvumise tee on olnud pikk ja nagu pusle kokkupanemine. Olen leidnud sugulasi, saanud palju infot ja oskan nii mõnelegi Vello õe ja venna pildile nime ning loo juurde lisada. Iga uus info innustab edasi uurima, see on põnev.
Soovitan kõigile! Uurige ja te leiate palju huvitavat.
Hakkan kirjutama Vellost nii nagu ta minuni jõudis. See ei ole lugu Vello lapsepõlvest tema surmani. See on lugu, kuidas mina oma vanaisaga tuttavaks sain.
Meile, lastelastele temast ei räägitud. Vahel ehk kuulsime mõnda täiskasvanute juttu. Mõni kild siit, teine sealt andis temast ettekujutuse, kui naiste ja naljamehest. Eks oma osa mängis ka lahutatud naise, minu vanaema räägitu. Vello ise meil külas ei käinud ja ma ei mäleta, et minu ema oleks oma isal külas käinud. Seega oli mul vaid see teadmine, et ta on kuskil olemas, et ta oli EW aegne ratsaväe ohvitser, et nad elasid Tartus ja seal sündisid ka mõlemad lapsed, minu ema ja tema vanem õde Aino. Veel räägiti, et nad olid päris heal järjel, omasid juuksuri salongi ja teenijat ning lapsehoidjat. Vanaisa nimi oli Vello. Nii oli ema passis kirjas. See oli ka kõik.
Egas midagi oli vaja hakata minevikus kaevama. Aga kus kohast alustada?
Teadsin vaid, et Alide Johanna ja Vello elasid Tartus ja et perenimi oli Käfig.
Tegelikult mul vedas. Käfig on päris harva esinev pereniminimi. Tänasin taevavõime, et vanaisa perenimi ei olnud Kask või Tamm. Ei tea kuidas ma küll oleksin leidnud seda esimest jälge, mida mööda kulgeda. Ma ju ei teadnud isegi seda, kus ta oli sündinud. Tegelikult sellel hetkel ei teadnud ma temast ju suur midagi. Nimi Käfig aga aitas mind. Juba esimese päringuga tulid kirikukirjadest välja suur osa Vello lapsepõlve perekonnast ja see, kus kandist nad pärit olid.
Siin pildil on tegelikult vaid 1 osa nende suurest perest.
Esimesest reast vasakult: Anna , ema Liisa, Elfride, Leida, Anette, Agathe.
Taga seisavad vasakult Anna abikaasa Voldemar Helker ja Helmut.
Pildilt puuduvad vend Martin Aleksander, Johannes Osvald, Henrich, Friedrich, Marleen Alide Marlise, Anton, Leena ja poolõde Helena ja poolvend Hans.
Osa nendest kahjuks ei elanudki pildistamise ajani. Samuti suri Vello isa enne selle perepildi tegemist. Ja mingi aeg peale isa surma kolis osa perest Järvamaalt Tallinnasse. Mingite saatuse keerdkäikude toel Kungla tänavale. Tänavale, kus mina elasin suurema osa oma noorusest.
Aga edasi. Sugupuuga jõudsin Wäljaotsa Jaan,ni kes oli sündinud kuskil 1700 aasta paiku. Aga mis selle teadmisega peale hakata. Vanaisast ma ikka midagi otseselt ei teadnud. Kirikukirjadest sain teada, et tal oli suur pere. Teadsin ja tundsin tema kolme õde aga olin siis ise laps ja tema õed ei rääkinud mulle oma vennast, minu vanaisast midagi. Ka ise ei taibanud küsida.
Anna, Kati (Agathe) ja Maie (Anette) elasid Kalamajas. Käisid meil külas. Mäletan Annat, kui juuksekrunniga usklikult naist ja torti, mis ta mulle sünnipäevaks tõi. Kati oli selline kiire ja rahmeldav ja Maie oli see, kes meid ripakil lapsi kõige enam aitas. Need 3 õde suhtlesid ka minu vanaemaga, nende venna lahutatud naisega. Ma isegi ei teadnud, te minu emal veel tädisid ja onusid oli. See oli mulle suur üllatus, kui kirikukirjadest selgus selle pere suurus.
Aga kui algus oli juba korra tehtud siis tahtsin rohkem teada.
Käima tuli lükata uued otsingud.
Mida ma siis teadsin, kus kohast kinni võta ja lõngakera harutama hakata. Pean ehk nüüd ära mainima, et ma ei ole mingisuguselgi kursusel käinud, mis aitaks nokka arhiividesse toppida. Kõik on õpitud katse-eksituse meetodil. See töö käigus õppimine on palju aega kulutanud. Aga kuhu mul kiiret.
Nii siis alustasin ohvitseride nimekirjast – mulle ju räägiti, et Vello oli ratsaväe ohvitser. Aga, mis mulle unustati öelda on see, et ta oli allohvitser ja neid ei leia ohvitserida nimekirja hulgast. Olin lootust kaotamas. Olin lapanud sadu ja sadu lehti läbi aga … ei midagi. Kuna ohvitseride nimekirjad ei olnud digiarhiivis tähestiku ega ka väeosa järgi siis võib arvata, mis tühja tööd ma tegin. Loobusin ausalt öeldes poole pealt ja otsustasin leida uue lõngaotsa.
Uus algus tuli teha Tartus. Nad ju elasid seal. Kuskil peaks olema ka nende laulatuse paberid, kodud ja vanaema juuksur. Lappasin läbi kõik digitaliseeritud kirikukirjed, mis oleks sobinud vanaisa ja vanaemaga.
Kuna ma ei teadnud aadressi, teadsin vaid, et nad elasid Tartus siis hakkasin sõna otseses mõttes läbi lappama arhiivis Tartu maksuameti lehti, kuhu oli kirja pandud majad, omanikud ja nende üürilised. Tänav, tänava kaupa. Ja ma leidsin!
Kõigepealt leidsin Friedrich Käfigu renditud ruumid pesumajale ja seal see oli, rentniku kodune aadress. Jesss – leitud ja ei läinudki rohkem, kui kolm päeva. Ja 3 päeva on imepisike ajakulu arhiivinduses. Iga leid aga innustab ja kulutatud aeg tundub tühine. Pealegi, mida kauem seda tööd teed, seda kergemini järgmised niidid sinuni jõuavad.
Loomulikult oleks hea saada koolitus või siis vähemalt nõu, kuidas arhiivides orienteeruda. Aga saab ka ise, tõsi siis tuleb vahel ka jalgratast leiutada. Kui aga võrrelda Eesti olusid näiteks Soome omadega siis oleme me lausa valgusaastate kaugusel dokumentide digitaliseerimises. Samuti on meie arhiividest võimalik kätte saada ka selliseid dokumente, mis on alla 100 aastased. Pakatan uhkusest, et saan oma sugupuud nii lihtsalt uurida, kui vaatan, kuidas mu kaasa pusib ja arvatavasti peab maksma, et oma vanaisa sünni kohta midagigi teada saada.
Ja siin ta on tõestus, Vene tn 2 üürilised ja nende rendi hinnad.
Veidi Digaris tuhnimist ja leidsin ka tööpakkumised. Salongi omanik A.Käfig ja F.Käfig
Nii siis olin jõudnud kuhugi edasi ja nagu ma kirjutasin edasijõudmine innustab. Mul oli kinnitus, et vanaemal oli salong ja elu uhkes majas. Peame silmas pidama, et nii Vello kui Alide olid pärit vaesematest peredest. Vanaema rääkis tihti sellest, kuidas ta ellu läks, kaasas vaid pururiidest tekk ja lina. Nad olid noored ja ettevõtlikud ning suutsid ennast üles töötada.
Aga minul oli taas vaja oma uurimises edasi liikuda.
Ja jälle tuli appi näoraamat ja grupp, mis aitab leida kadunud inimesi. Panin sinna Vello nimed, enne ja peale eestistamist ja taas sain abi. Vello on kommunismiohvrite nimekirjas. Et mida!?? Vello oli Gulagis! Kuidas meile sellest midagi ei räägitud. Keegi ei rääkinud. USKUMATU!
Mulle saadeti link ja suurimad tänud kõigile kes aitasid , siin info Vellost: https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=0000191012.
Kohe tegi mu tütar päringu arhiivi ja tellis Vello KGB toimiku.
Mida ma sellest mahukast kaustast teada olen saanud:
Kui punaarmee okupeeris Eesti võttis ta üle ka Eesti sõjaväe. 1941 aastal saadeti Vello punaarmee kooseisus rindele, Leningradi lähistele. Seal andis kogu nende väeosa ennast sakslastele vabatahtlikult vangi.
Nad vabastati ja Vello tuli Tartusse tagasi. Siiski kauaks ta tsiviili ei jäänud. Siis kui hakati formeerima Eesti sõjaväeüksust, astus ta vabatahtlikult teenistusse ja teenis Saksa sõjaväes veltveeblina Leningradi all, kaitsekomandos. Valvas raudteed ja veoseid partisanide rünnakute eest.
Ta aga haigestus ja saadeti tsiviili.
Ja taas, kaua ta tsiviilis elada ei tahtnud. Astus vabatahtlikult Omakaitsesse. Oli Pajusi vallas omakaitse jao ülem. Kas ta astus omakaitsesse selleks, et võidelda või selleks, et teenida raha seda me ei tea ja teada ei saa. Kui aga lugeda tema NKVD ülekuulamise toimikut siis võiks järeldada, et ta läks sinna sest oli sõjaväelane.
Kui venelased taas Eesti okupeerisid varjas ta ennast oma endise nime all. Tal olid säilinud dokumendid enne nime eestistamist.
Keegi siiski andis ta välja, keegi omakandi mees ja ta võeti NKVD poolt kinni. Teda hoiti Paide miilitsa kongis. Seal taheti temast teha agent nimega “Mänd”. Eesmärgiga minna metsa, imbuda metsavendade rühma ja need NKVDle üles anda.
Vello lubaski koostööd teha, kuid vaatamata sellele, et kohtus metsavendadega korduval ta informatsiooni nende kohta ei jaganud. Lõpuks võeti ta uuesti kinni, kuid tal õnnestus öösel Paide miilitsast põgeneda.
Vello läks metsa ta rääkis metsavendadele, mida NKVD temalt nõudis ja jäi metsa.
1947. aasta sügisel ta arreteeriti ja ta sai 10 aastat Gulagi.
See on lühidalt, mida ma sellest toimikust teada sain.
Seda suurt ja mahukat kausta ei ole ma veel täiesti läbi töötada jõudnud. Ülekuulamised on protokollitud vene keeles. Käekiri on kohati loetamatu. Aga ma olen lubanud oma lastele, et tõlgin selle eesti keelde. Oh miks ma alati nii kergekäeliselt lubadusi annan!? See on nii üüratu töö. Eelkõige käekirja aga ka minu vene keel, see ei küündi NKVD ohvitseri terminiteni.
Aga …
Osad leheküljed olen siiski juba jõudnud eesti keelde panna. Ja info mida siia kirjutasin on nendest pärit.
Vello saadeti esialgu ühte laagrisse Magadani, kuid mingi aeg hiljem saadeti ta teise laagrisse. Ta vabanes 1956 aastal.
Nüüd kui oli ka see osa Vellost teada tuli taas edasi minna. Lahutus ja sõjaväeline karjäär.
No meie ema poolses suguvõsas on alati olnud saladusi ja lõpuni rääkimata lugusid. Selline olukord aga tekitab võimaluse ise järeldusi teha ja need ei pruugi sugugi õiged olla. Meie vanavanemad elasid keerulisel ajal. Ajal mil hirm pani varjama ja valetama. Ja kui valetada siis nii, et ise ka seda uskuma hakkad , siis ei tekki võimalust valetamisega vahele jääda. Küllap elasid selle aja inimesed just nii. Räägiti vähe ja vaid seda, mis ohtlik ei olnud. Valetati nii, et ise ka usuti.
Tuli hakata taas arhiivides kaevama, et teada saada, kas Vello sõjaväelisel karjääril olid need mustad plekid, mida vanaema rääkis ja miks nad ikkagi lahutasid.
Jälle veidi arhiivides tuhnimist ja lahutuse paberid olidki valmis uurimiseks.
Lahutuspaberites on kirjas, et lahutus toimub vastastikusel nõusolekul.
Samas … see lahutus ei olnud siiski nii sõbralik kui esialgu paberitest näib. Lahutustoimikut edasi sirvides tuleb välja, et Alide ei ilmunud lahutusele. Ta kirjutas avalduse, et otsuse võib teha ilma temata, kuna ta ei viibi sellel ajal Tartus.
Kohtu otsusega jagati lapsed. Aino läks Vellole ja Lia Alidele. Täiesti tavapäratu, kas pole? Samas kasvatas Alide siiski ka Ainot. Miks? Kas see oli seotud Vello uuesti abiellumisega? Tööga armees? Või soovis laps ise ema juures olla. Kas mõlemad tegid neid otsuseid vabatahtlikult? No keegi midagi ei rääkinud ja arvatavasti minu ema ei teadnudki, et lapsed lahutusega jagamisele läksid.
Kui lugeda lahutuse toimikut siis jääb mulje, et Alide põgenes Tartust Tallinna. Ta jättis maksmata endale määratud pool korteri üürist ja teda otsis kohus taga. Kui ta leiti siis maksis ta võlga osade kaupa. Teades oma vanaema ja tema suhtumist võlgadesse tundub see kummaline. Tekitab mõtteid, et Alide kaotas lahutusega kõik. Oma uhke elu, juuksurisalongi, pere, et tal oli esimesed kuud peale lahutus väga raske. See viitab aga tema süüle lahutuses. Jagatud lapsed, ilma jäänud vara ja põgenemine Tallinna? Ma ei tea õiget vastust aga eelnevast saab sellise järelduse teha.
Minu vanaema ütles alati: “Võlg on võõra oma, ära sa kunagi võlgu võta!” Ehk jäi see vanaema ütlus ka minu ema, tema tütre alateadvusesse kinni. Igatahes, kui ta joomaperioodidel oligi võlgu võtnud siis kohe peale pikka pohmelli hakkas ta tööle ja maksis oma võlad esmajärjekorras ära.
Teadsin kogu lapsepõlve, et Ainol ja Lial olid eri neiupõlve perenimed. Miks, seda meile ei selgitatud. Arvatavasti polnud see selline info, mida vanaema oleks tahtnud jagada.
See aga tekitas minu peas igasuguseid kummalisi mõtteid. Segadust tekitas veel see, et minu ema nimetas oma isaks hoopis vanaema teist abikaasat Endlit. Endli perenimi oli Neuman. Vanaema uus st kolmas abikaas August oli millegi pärast ka Neuman. Ema oli Käfig ja Aino oli Vaidla. Üks paras pudru ja kapsad, kas pole? Ja keegi ei seletanud, nagu see kõik oleks mingi suurema tähtsusega riiklik saladus.
Mingi aeg selgus, et August võttis omale vanaema perenime st. sõjas kadunuks jäänud või õigemini surnud mehe perenime. Miks? Kas mitte sellel ajal ei kandnud mehed uhkusega oma perenime! Aga ehk oli selle nimevahetuse taga Augusti omapärane perenimi Akutant, mis millegipärast meenutab nime Agutont ja kui arvestada, et ta oli Viljandist pärit siis jah võib arvata, et algselt tähendaski nimi Agutonti. Kui aga meenutada Augusti, või nagu teda hüüti Kutti siis tema õige perenimi oleks talle ikka kohe päris õige olnud. Ta oli ebameeldiv mees.
Miks aga olid lastel erinevad perenimed!? Aino määrati kohtuga Vellole. Vello vahetas oma nime 1935. aastal ja nii saigi Friedrich Käfig´igist Vello Vaidla ja temale määratud tütrest Aino Vaidla. Kuna Lia oli ema kasvatada ja Alide ei vahetanud perenime, enne abiellumist siis jäi Lia Käfig’iks.
Suur riiklik saladus on lahendatud.
Aga miks Lia vaatamata sellele, et Vello oli tema lihane isa ikkagi Endlit isaks nimetas!? No see põhjus on lihtne. Lia oli väga väikene, kui tema ema ja isa lahutasid. Küllap hakkas ta Endlit oma isaks pidama ja viimane polnud ka selle vastu.
Nimede eestistamisega tekkisidki pered, kus ühe pere lastel võisid olla kõigil erinevad perenimed. Isegi siis, kui tegemist ei olnud lahutatud peredega, rääkimata siis olukorrast, kui pere oli lahutatud.
Näiteks minu isa sugulased kandsid enne eestistamist perenime Wacker. Minu vanaisast tuli aga nimemuutuse järel Vaikre, tema isast Vakari. Mõni vahetas vaid nime kirjutamise eestipärasemaks ja neist sai Vakker. Kõik see tekitab algajale pereuurijale segadust.
Nagu näha nimemuutuse paberist on Aino nime muutmise avaldus vastu võetud 7 novembril 1935. aastal, lapsed ristiti Tallinnas Jaani kirikus ja lehes mahakuulutamine oli 11 novembril 1935. aastal. Seega pidi Aino olema emaga koos Tallinnas. Pilte, kus ristitud lapsed oleksid oma isa süles ei ole. Aga pilt, kus lapsed on tädi Maie arvatavasti siis ristiema süles on olemas ja on olemas pilt, kus lapsed on kahekesi. Oh imet see sama pilt on ka ühel Käfig’ite perepildil.
Oi kuidas tahaks ajas tagasi minna ja kärbsena toa laest luurata, saada teada, kuidas nad elasid. Millised olid nende rõõmud ja mured. Miks nad tegelikult lahutasid. Samas olen 100 % kindel, et mu elu kärbsena ei oleks märkimisväärselt pikk olnud. Teades, kui pedantselt puhas inimene mu vanaema oli 😀 Jah, kärbsena ma ajarännakut ette võtta ei saaks.
Ja läheme uurimisega edasi. Nüüd teadsin, et abielu lahutati. Aga mis edasi sai!?
Seda ma teadsin, et Vello oli uuesti abiellunud ja et minu emal oli poolvend. Kahjuks ema poolvennast Valdurist meile midagi ei räägitud. Taas ei räägitud. Samuti, nagu sain info kilde Vello kohta, sain pisikesi kilde ka Valduri kohta, vaid täiskasvanute juttu pealt kuulates. Aga KGB dokumendist tuli ka välja pilt Kamillast ja Valdurist. Seega sain ma panna nimedele näod juurde.
Valdur sündis 15. mai 1938. aastal.
Olin millegipärast kindel, et Vello ja Kamilla elasid elu lõpuni koos. Hakkasin ajama Valduri jälgi, et oma onust midagi enamat teada ja nii ka Vellot paremini tundma õppida. Lootsin leida kedagi, kes võiks mulle rääkida Vellost, kedagi kes teda tundis. Ja kes oleks teda paremini võinud tunda, kui tema poeg.
Taas tuli appi näoraamatu lahke seltskond. Kirjutasin gruppi, kus otsitakse kadunud inimesi ja leidsin lahke inimese, kes saatis mulle Kamilla hauast pildi. Kuusalu hoopis!
Miks minu mälus oli Rannamõisa või Randvere. Igatahes R – tähega pidi see see koht olema. Aga oli hoopis Kuusalu, miks?
Liitusin näoraamatus Kuusalu inimeste gruppi ja panin ülesse otsingu Valduri sugulaste kohta. Ja leidsin inimese kes tundis Valduri poega Tiitu. Kuna Tiit on teda tundva proua jutu põhjal tagasihoidlik siis ei tahtnud ma teda ära ehmatada ega vägisi teise inimese ellu trügida. Palusin talle edasi öelda, et otsin kontakti ja jäin ootama. Aeg läks aga kontakti ei tulnud. Ma ei mäletagi kaua ma seda ootasin igatahes seni, kuni mu kannatus katkes. Ja siis otsustasin ühel hetkel, et saagu, mis saab sõidan kohale!
Ühel päeval astusin sisse kauplusesse, kus minu 1 kadunud sugulane töötas ja kui mind oli temani juhatatud siis lajatasin kogu täiega : “Tere, mina olen sinu sugulane.” No nii minu moodi. Nüüd saad aru, miks ma esialgu üritasin tasa ja targu. Vana karu enam ei õpeta aga vana karu teab oma vigu. Õnneks ta ei ehmunud, õnneks oli lahke loomuga. Leppisime kokku trehvamise tema kodus ja juba paari päeva pärast istusin oma leitud sugulase juures kohvilauas ja sirvisin albumeid.
Niisiis, mida ma teada sain.
Kui Vello vangistati siis Kamilla võttis mingi aja pärast endale tagasi oma neiupõlve nime Adamson. Peale sõda tutvus Punaarmees võidelnud ja ohvitseri astmesse jõudnud eesti soost mehega. Ta ei oodanud Vellot ära.
Me ei saa teda hukka mõista, me ei tea tema elust sõja ajal. Me ei tea milline oli tema elu, kui Vello varjas ennast oma lapsepõlve nime taga. Me ei tea, mida ta pidi üle elama, kui Vello arreteeriti ja ta pidi ennast varjama. Ainus mida me teame on see, et ta oli Vellole väga kallis, kuni arreteerimiseni. Vello taskus oli tema pilt. Ja veel teame, et Vello kinnitas ülekuulamistel, et ta ei tea, kus tema abikaasa ja poeg on. Ta ei andnud neid välja.
Oma esimesest abielust ja tütardest ta ülekuulamisel ei rääkinud midagi, neid ka ei otsitud või siis ei peetud lahutatud naist ohtlikuks.
Peale Tiiduga kohtamist teadsin jälle pisut rohkem. Samm sammult õppisin tundma oma vanaisa. Mõistsin, et temast ei räägitud sest õpiti kartma kõike, mis oli okupatsiooni vastu ja kuigi represseeritud mõisteti lõpuks õigeks jõudis see Velloni alles siis kui ta oli juba surnud. Inimeste kartused ja eemale hoidmised aga jätsid Vellosse kindlasti jälje. Kuigi ta ehk mõistiski neid on see siiski valus. Aga see on minu spekulatsioon. Ma ju ei tea mis tegelikult toimus.
Huvitav oli ka see, et Valdur oma isaga tegelikult ei suhelnudki. Ta ei olevat temast kunagi rääkinud. Ja veel sain teada, et olen tegelikult õnnelik inimene. Mul on minevik, on lood minu vanavanematest ja nende vanematest. Siin maamunal on tavalistes peredes kasvanud inimesi, kes ei tea oma sugulastest midagi. Elavad kogu elu teadmises, et nad on üksi siin ilmas. Ja mina, lastekodus kasvanuna siiski tean oma vanavanemaid ja isa poolseid sugulasi. Ja isegi lastekodus elatud ajal käisin sugulastel külas. Olen üks õnneseen.
Seega üks puuduv pusle tükk Vello elust on taas paika pandud – Vello ei elanud peale vanglast vabanemist Kamillaga koos. Aga kes oli siis see naine, kellest rääkis täditütar Anne? Saad midagi teada aga samas tekkivad uued küsimused?
Enne kui selle saladuseni hakkan minema, uurin Vello mineviku, mis oli minu vanaemaga seotud: Kas peab paika Alide jutt Vellost, kui naiste ja naljamehest ja sellest, et ta pidi Vello raisatud noorsõdurite raha tagasi maksma.
Egas midagi, vaja on uurida kas seda saab ümber lükata või siis kinnitada.
Taas arhiivi ja … Vello sõjaväeteenistuse kohta materjale otsima. Leidsin Vello atesteerimise lehed.
Tema teenistuskäigu atesteerimise lehtedel ei olnud midagi taunimisväärset. Lahutuse aastal oli märge, et ta on kurvameelne.
Tegeliku põhjust lahutuseks ma siiski ei leidnud. Samas … mõlemad leidsid endal üpris kiiresti uued kaaslased.
Vello leidis Kamilla
Ja Alide leidis Endli
Lahutus anti sisse 1935. aasta jaanuaris, jõustus see 1935. aasta aprillis.
Lapsed ristiti 1935. aasta novembris Tallinnas.
Vello algatas nime muutmist 1935. aasta 7. novembril, seega oli Aino ristimise ajal veel vana nimega.
1936. aasta septembris Alide kihlus Endliga.
Samas Vellol sündis uus pereliige alles 1938. aastal.
Kui sedasi võtta siis tundub et Alide oli kiirem. Aga ma ei tea veel millal Vello Kamillaga abiellus. Ja isegi seda ei tea millal nad tutvusid. Samuti ei tea ma, kas Alide tutvus Endliga juba Tartu päevilt. Endel töötas Tartu Ülikooli Taimekasvatuse laboris. Või tutvusid nad ajal mil Endel oli tööl Tallinnas Põllumajanduse ministeeriumis?
No vot sulle, ikka oleks vaja olla kärbes seinal ja aastas 1935, et näha mis selles peres juhtus. Selline kiire porikärbes, keda niisama lihtsalt kätte ei saada.
Nii siis peale lahutust jäi Vello armeesse, abiellus Kamillaga ja 1938. aastal sündis Valdur. Kõik näis hästi minevat. 1939. aasta septembris tegi Vello avalduse toiduainete poe asutamiseks Tartus Kivi tn 66. Aga jäänud olid vaid mõned kuud, kui elu Eestis muutus. Algasid represseerimised. Eesti armee lülitati Punaarmee koosseisu ja algas sõda.
Vello kaotas poe, pere ja vabaduse.
Minu vanaema Alide abiellus Endliga. Ja mingi aja pärast nad kolisid Jõgevale. Aga ka nende pere ei saanud kaua õnne nautida.
1941 aastal
Sund mobilisatsioonist ja Arhangelskisse viidud meeste saatusest saab lugeda siit. https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Teises_maailmas%C3%B5jas#N%C3%B5ukogude_mobilisatsioon_Eestis_1941
Vello elas Gulagi üle, tuli 1956. aastal Eestisse tagasi. Leidis uue elukaaslase, Liidia. See naine töötas Sõpruse kino kassas ja nad elasid Sauna tänaval. Vello tütre Aino /minu tädi/ tütar Anne käis mõned korrad seal. Tema mälestustes oli Vello kinnine ja mitte lahke inimene. Vello elukaaslane aga oli sõbralik.
Nüüd siis on tulnud aeg, otsida üles Vello haud. Äkki on sellel haual mulle midagi rääkida. Ja vaid paar päeva enne Eestist lõpliku ära kolimist leidsin Vello haua. Ja taas pean tänama inimest, kes mind selleni juhatas. Tänan sind Urmas Tiitre ja tänan sind ka piltide eest. Üks Vello vend leidis taas enda nime juurde näo
Rannamõisa kalmistu kontorist sain teada hauda hooldava inimese nime ja kirjutasin talle. Selgus, et tal on ka õde ja nemad on Vello elukaaslase lapselapsed. See 15 aastat peale Gulagi, mis oli mul puudu sai lahenduse. Kuna senine teekond Velloni olin kohtunud vaid vastutulelike ja väga toredate inimestega olin kindel, et kui leian haua hooldaja siis ei ole tal midagi selle vastu, et räägib mulle pisut Vello viimastest aastatest ja et ma ei peaks lugu Vellost lõpetama hauakiviga. Paar pilti – kas või 1, et lõpetada lugu Vellost rõõmsamal moel.
Kahjuks nii ei läinud. Naisterahvas kellega ühendust sain rääkis, et Vello oli talle ja ta õele vanaisa eest. Et Vello kinkis talle hobuse kuju. Mina rääkisin talle Vello minevikust ja me saime kokkuleppele, et ta saadab mulle paar pilti. Piltide saatmisel aga üks tingimus. Ta tahtis saada dokumente, mida olen arhiividest leidnud. Ma saatsin, pilte Vello perest, sõjaväest jne. Saatsin suurema osa Vello toimikust. Ma ei saanud midagi vastu. Kurb, et ka selliseid inimesi on.
Õnneks leidsin arhiivist paar Vello dokumenti. Lõpetan loo Vellost siis nendega.
Tahan teid kõiki tänada, kes te minu teekonna kergemaks tegite. Eelkõige kõiki väga toredaid inimesi, kellega tutvusin. Sugulasi keda leidsin. Suur tänu sulle Tiit! Mul on väga hea meel, et sind leidsin ja et sa nii ütlemata tore inimene oled.
Ja kuigi ma oma vanaisa ei tundnud siis, kui ta veel elas. Sain ma temast siiski mingi ettekujutuse ja paljud saladused leidsid lahenduse.
Panen siia Vello pere. Nii palju, kui neist teada olen saanud. Meie lapsepõlve pere on, oli ja jääb üheks osaks meist. See pere on osa minu leitud vanaisast. See pere on leitud vanaisaga tutvumise teekonnal.
Vello isa Mihkel
Mihkel sündis 1 november 1859 aastal elas 61 aastaseks
Vello ema Liisa
Liisa sündis 02. märtsil 1987 aastal
Vello isa oli 2 korda abielus, esimesest abielust oli tütar Helene ja poeg Ants. Kahjuks elas Ants vaid ühe päeva. Tema ema Mari suri 4 veebruaril 1891a, vaid aasta peale sünnitamist. Helene oli siis vaid 2-3 aastane. Vaene väikene tüdruk. Liisast tuli talle kasuema.
Helene
Helene sündis 11 juunil 1888 aastal
Vello poolõde Helene, elas Venemaal. Minu isa rääkis mingisugusest ema tädist, kes ela Leningradi blokaadi üle. Kas see on sama inimene ma ei oska öelda. Aga temale sain ma siiski näo ja kui ta oli sama siis ka väikese loo. Nimelt oli ta olnud väga viletsas seisus, kui Eestis käis. Siinsed sugulased aitasid teda riietega. Ja poleks ka ime. Elu Venemaal ei saanud peale sõda nii ruttu korda kui Eestis.
Anton
Anton sündis 1892 aastal. Kahjuks jagas ta Hansu saatust. Ta elas vaid ühe päeva.
Anna
Anna sündis 31 jaanuaril 1883 aastal elas 78 aastaseks
Tädi Anna, Vello vanim õde elas Kungla tn 38. Teisel korrusel aknad tänava poole. Kui vaadata maja poole siis paremat kätt. Selle tädi korteris peatusid vist kõik sugulased, kui nad vajasid Tallinnas peavarju. Seal oli ka minu vanaema Alide, kui ta Peale sõda Jõgevalt Tallinnasse tuli. Seal elasid minu ema ja isa oma abielu esimesed kuud. Seal peatus ka Vello venna Martin Aleksandri tütar Kaja. Ja arvatavasti veel mõni sugulane. Tänapäeval on raske ette kujutada, kuidas ühetoalises korteris suutsid koos elada Anna, Alide ja noorpaar Lembit ja Lia. Aga seal nad elasid. Anna ise oli lesk ja enamus oma elust olnud ühe juudisoost pere juures lapsehoidja ja abiline.
August Eduard
August Eduard sündis 25 mai 1885. aastal ta elas 51 aastat
Martin Aleksander
Martin Aleksander sündis 1887. aastal ja elas 77 aastat
Johannes Osvald
Johannes Osvald sündis 25 oktoobril 1899. aastal, surma aega ma ei tea
Maie
Anette (Maie) sündis 2 mail 1902. aastal elas 73 aastaseks
Maie ja tema kolmas abikaasa Madis
Tädi Maie, oli abielus 3 korda. Üks tema meestest suri ja teisest ta lahutas. Tema viimane mees oli Madis Võrk. Nad elasid Kungla nn üleval otsas. Maiel oli ilus kodu ja kasutütar, kellest räägiti, et ta oli lapsendatud venelane, kes olevat Eestisse saabunud rongiga peale sõda. Räägiti et Maie kasutütre oli kodus eraõpetaja, kes õpetas Mallele eesti keelt. Minul oli Maiega lähedane suhe. Ta aitas minu õde, kui see tuli lastekodust ja lubas ka mind jalule aidata. Ta rääkis sellest, kuidas ta mind enda juurde sisse kirjutab, et ma tulevikus korteri endale saaks. Kahjuks Maie suri enne, kui mina lastekodust vabanesin. Ma ei saanud isegi tema matustele ega tea siiani, kuhu ta maetud on.
Friedrich
Friedrich (Vello) sündis 27 aprillil 1904. aastal suri 1971. aastal Vello elas 67 aastat
Elfride
Elfride (Elli) Sündis 20 jaanuar 1907. aastal
Kati
Agathe Lisette (Kati) 1 mai 1909. aastal elas 73 aastaseks
Tädi Kati elas ka Kalamajas. Teda kohtasin ma harvem. Aga mälus on väikest kasvu ja käre naine. Kiirete liigutustega
Henrich
Henrich (Heiti) 16 juuli 1911
Marleen Alide Marliise
Marleen Alide Marliise sündis 30 oktoober 1914. aastal suri beebi eas
Leida
Leida sündis 8 märts 1919. aastal surma aeg puudub
Leida õppis juuksuriks ja osa oma õpingutest sooritas ta Alide salongis. Ka suhtles ta arvatavasti tihedalt Alidega pärast lahutust sest pildil, kus ta Lia ja Ainoga koos on on tüdrukud juba palju kasvanud.
Järgneb:
Nägu näed armas lugeja on minu töö veel pisut pooleli. Mõne Vello venna ja õe kohta mul andmed puuduvad või on need Genisse ekslikult liidetud. Aga ma ei anna alla – uurin seni, kuni saan vastuse.
Vello Vaidla ← Friedrich Käfig 
| Sugu: | Mees |
|---|---|
| Sündinud: | 27. aprill 1904 Sargvere k., Järva-Peetri khk., Järvamaa, Eesti |
| Surnud: | 23. aprill 1971 (66) |
| Matmiskoht: | Estonia (Eesti) |
| Lähipere: | Vanem(ad): Mihkel Käfig ja Liisa Käfig Abikaasa(d): Kamilla Vaidla Lahutatud abikaasa(d): Aliide* Johanna Neumann {Käfig} Laps(ed): Aino Hallmere; Lia Vaikre ja Valdur Vaidla Õve(d): Anton Käfig; Anna Herkel; August Eduard Kallaste ← Käfig; Martin Aleksander Vaidla ← Käfig; Juhan Vaidla ← Johannes Osvald Käfig; Maie ← Anette Võrk {Pihl, Sarap}; Elli (Elfride) Vellamäe; Agathe Lisette Lodi; Heiti Kalev; Marleen Alide Marliise Käfig; Ivo Valgma; Leida Käfig ja Leena Käfig« vähenda Poolõve(d): Helene Käfig ja Hans Käfig |
| Lisaja: | Simmo Kerem (13. september 2009) |
| Haldaja(d): | Reet Fagerström ja 5 teist |
Reedu meisterdab 