Käsitöö

Kui nüüd aus olla siis … jah, pean tunnistama et … kunagi hallil ajal, kui käisin kuuendas klassis jäin tööõpetuses suvetööle 😂.

Jah, ma vihkasin kahe erineva värviga kudumist ja oh õudust, ma pidin kindad kuduma … kahevärvilised 🤪

Ma olen vahel mõelnud, et kes küll on valinud lastele need kohustuslikud oskused. Kindad ja kohe kahe erineva lõngaga. Tikitud linik ja ilmtingimata kohe muhu tikandiga.

Ülirasked tööd ei too kedagi käsitöö juurde. Otse vastupidi tõukavad eemale.

Üks teismeline sugulane näitas oma kootud kindaid – üks oli lai ja lühike, kuid hästi peenikese pöidlaga. Teine kitsas ja pikk, mille pöial asetses keset peopesa ja oli nii suur, et sinna oleks mahtunud suur varvas. See neiu oli täiesti kindel, et tema ei hakka iialgi käsitööga tegelema. Isegi ärakukkunud nööbi laseb ateljees ette õmmelda.

Olen kindel , et kui tal oleks antud valida, mida, millise ja kui suure asja ta valmis peab kuduma, siis ei oleks ta käsitööd vihkama hakanud.

Mina oma rumalusest arvasin, et kui valin suure mustri siis on veidi lihtsam. Tutkit, raskem on ju.

4 varrast ja 2 värvi ja kannatamatu teismeline. Ei imesta, et suvetööle jäin. Muuseas, ma ei teinudki neid kindaid valmis.

2 nädalat suvevaheajast käisin koolis, istusin vardad käes ja ei kudunud ainustki silmust.

Ütlesin, et jätku mind või klassikursust kordama aga ma ei tee neid jubedaid kindaid valmis.

Siiani mäletan seda poolikut, kortsu kiskuvat soperdist, mis oleks pidanud kinnas olema.

Olin kindel, et mitte kunagi ei koo ma sokke, kindaid ega ka midagi muud, mille kudumiseks on vaja 4 varrast ja 2 eri värvi lõnga. Isegi 1 lõngaga ei suutnud ma nii kududa, et sokid oleksid sokkide moodi ja kindad oleks kindaid. Ei, kuduma ma ei hakka mitte kunagi, oli minu kindel otsus.

Klassikursust ma kordama ei jäänud, arvatavasti pidas tööõpetuse õpetaja mind lootusetuks käpardiks ja kuna teised hinded olid head, halastas ta minu peale. Lasi mind 7 klassi edasi.

Aga minu saatusel olid teised plaanid. See, kes minu eluteed kavandas oli siiski otsustanud, et ma pean kudumise ära õppima. Sedakorda ise pusides, ilma youtube koolitusvideoteta. Ikka harutades ja uuesti kududes. Kuni tööga rahule jäin.

See õpihimu tuli siis, kui minu esimene laps Eero oli sündinud ja mul ei olnud talle sooja kampsunit.

Sellel ajal ei olnud ka poes midagi. Sain oma vanaemalt villase lõnga jääke. Selliseid väikeseid kerasid, millega polnud temal endal enam midagi teha. Sõlmisin siis kõik omavahel kokku. Kudusin pojale esimese kampsiku. Sõlmed jätsin kudumi peale ja sellest tuli üks igavesti vahva asi.

Julgust saanud kudusin järgmise juba mitmevärvilise. Ikka rida kutsasid ja teine südameid ja kolmas rida poisse.

Ka sellega jäin rahule.

Siis tulid väikesed sokid, kindad. Ja oh imet, kõik õnnestus.

Nii see algas. See minu kudumise rõõm.

Tasapisi tulid juurde uued tehnikad.

Hakkasin õmblema, tikkima ja teenisin isegi veidi lisaraha, kududes pisikestele tüdrukutele sõrmikuid. Selliseid mille iga sõrm oli eri värvi ja sõrme otsa tikitud naervad näod.

Ka tikkimisega teenisid veidi. Kaheksakümnendate lõpus oli kõigest puudus. Minu tikitud laudlinad rändadid turistidega Eestist kaugemale.

Mida me siit järeldada saame. Kõige suuremast käpardist võib saada üks ilmatu suur käsitöö armastaja, et meis kõigis on peidus käelised anded. Lihtsalt on vaja head õpetajat, õiget vanust või väljapääsmatut olukorda.

See nõuka aeg oli tegelikult oma defitsiidiga loovusele hea taimelava.

Soome turistid käisid Tallinnas, seljas palmidega uhked pluusid ja kleidid.

Oleks endalegi sellist väljamaa värki tahtnud. Aga poed olid tühjad. Egas midagi, teeme ise.

Sõbranna hankis kuskilt veidi puuvillast kangast. Endale roosta ja mulle kollase. Terve öö joonistasin kangale palme. Järgmisel ööl õmblesin 2 lihtsalõikelist kleiti ja päeval läksime Vanalinna päevadele poosetama 😂. Täitsa väljamaa värk, arvasid töökaaslased.

Sedasi kombineerides õmblesin nii endale, kui ka lastele riided selga. Kudusin ja heegeldasin. Joonistasin kangale mustrit ja tuunisin vana mööblit. Lõpuks sai suure vana nurgadiivani kangaski ära vahetatud ja ka sõbranna diivanile uuem välimus antud.

Tavatsesime ikka öelda, see millega nõukogude naine hakkama ei saa, seda pole olemaski.

Siia alla hakkan koguma oma tehtud töid. Veidi erinevaid tehnikaid mida olen õppinud ja mida hea meelega ka teistega jagaks.

Samuti üritan teha mõed step by step tööd.

Igatahes … kui sain mina hakkama saad ka sina. Julgust ja pealehakkamist!