Salvrätitehnika

Mõned näited minu tehtud töödest. Ja siis teeme ühe karbi koos step by step.

Mõningad salvrätitehnikas asjad.

1.Ühe decoupage karbi sünd

Et tööprotsessist selgemat pilti saada, teen karbi valmis step by step.

Alustame toorikust, karbist endast.

Kõigepealt eemaldan metallist osad. Hinged ja lukustuse.

Sellel karbil oli lukustus murdunud. Ei tea, kas see murdus teel poest koju või olin olnud poes hoolimatu ja ostnud juba katkise lukuga karbi. Samuti on hinged viltu. Igatahes, vajab see karp kindlat uusi metallist osi. See aga ei olegi väga suur mure, lukustuste ja hingede valik on poodides päris suur.

Kui olen ettevalmistuse teinud, kannan karbi osadele krundiks õhukese kihi valget akrüülvärvi.

Selleks võib kasutada pintslit, spets svamme või värvirulli svammi. Mina kasutan põhiliselt  svammpintslit.

Värvi hõõrun puidu sisse. Nii tõusevad lahtised puidukarvakesed püsti ja neid on hea enne lõpliku värvi peale kandmist maha lihvida. Kui kuivanud kruntvärviga karpi katsuda, siis on tunda, kui karvane see võrreldes värvimata karbiga on. Karvasele karbile on pildi kandmine raskem ja lõpptulemus ei ole ilus.

Krunditud karbil lasen kuivada ja siis lihvin siledaks.

Nagu näed on lihvimist palju aga see kindlustab ilusa lõpptulemuse

Nüüd, kui eeltööd on tehtud, võib alustada kaunistamisega. Esimeseks võtan töösse karbi kaane. Värvin selle veelkord üle ja lasen korralikult kuivada.

Mina värvin kaane valgeks sest olen valinud heleda pildi ja kuna karp on väikene siis panen pildi kogu karbi kaanele. Valge värv toob pildi paremini esile.

Kui kõik vajalik on käepäraselt valmis pandud … hakkame tööle 😉

Töö järjekord

Eemaldan salvrätiku alumised paberid, neid on tavaliselt 2 aga võib ka olla 3. Kõik kihid tuleb eemaldada. Ole ettevaatlik, osadel väga värvilistel salvrättidel, on kihid  tugevasti kinni. Kui rebid liiga julgelt võid pildi katki teha.

Nüüd ”lõikan” soovitud pildi salvakast välja. Selleks kasutan peenikese otsaga pintslit ja vett. Kui soovid vaid motiivi siis vea märja pintsliga motiivi ümber ring. Ära väga lähedale mine, paber kannab niiskust edasi.
  Nii võib ka soovitud motiiv märjaks saada. Märg paber aga on õrn ja motiiv võib katki minna. Kuna mina kannan seekord
pildi kogu  kaanele  siis oleksin võinud ka kääre kasutada aga … olen harjumuse ohver 😀 ”Lõikan” siiski märja pintsliga.

Nüüd lõika valmis kile ( tsellofaan) See peaks olema veidi suurem, kui pilt. Pilt venib märjana ja aluskile peab jääma peale liimi peale kandmist pildist suurem.

Pean rääkima, miks ma just tsellofaani kasutan.

Kui seda tehnikat kasutama hakkasin siis proovisin igasuguseid kilesid. Osad neist ei libisenud piisavalt. Mõnele kilele jäi pilt kinni.   Tsellofaaniga on mul alati õnnestunud ja seetõttu jätsin edasised katsetused ära ja jäin tsellofaani juurde.

 Aseta pilt tagurpidi kilele ja kanna peale liim. Kasuta pehmet pintslit. Mina kasutan selleks lehvikpintslit. Kanna peale liim nii, et tõmbad keskelt äärteni. Ettevaatust – ikka õrnalt 😉 Silu pilti seni, kuni oled saanud ära kortsud ja õhumullid. Ära muretse, kui kohe välja ei tule, See tunne, kui tugevalt suruda tuleb kogemusega.  Esialgu aga ole pildiga eriti õrn 😉

 Nüüd, kui pilt on sile, keera kile ümber ja säti paigale. Kuna pilt on kile peal kinni on hea seda veel koos kilega lahti tõsta ja sättida, kui juhtub et pilt pole soovitud kohas.

 Kui pilt on soovitud kohal siis silu esialgu kätega, ikka nii … keskelt äärteni.

 Nüüd on pangakaarti kord. Silu kaartiga kile üle. Vaata, et pilt on kõikjalt kenasti kinni.

 Pühi liigne liim töö äärtest ära ja eemalda tasakesi kile. Kui mõnest kohast pilt tõusebki üles, saad seda tasakesi pintsliga siluda. Aga seda juhtub harva,  usu mind 😉 Seda meetodit kasutades olen väga harva pidanud pilti peale kile eemaldamist kohendama.

  Nüüd kuivata tasakesi veel ääred paberiga. Mina kasutan selleks tavaliselt salvaka alumisi eemaltatud kihte või majapidamispaberit. 

 Järgmiseks tuleb küüneviili kord. Seda juhul, kui motiiv ulatub üle äärte . Kasutada võid ka liivapaberit aga mina olen avastanud, et küüntele nürid viilid on imehead käsitööks. Seega käin karbi kaane ääred tasakesi küüneviiliga üle, tõmmates tasakesi ülevalt alla. Nii “lõikad” äärest üle tulnud paberi ära. Seda võib teha ka kuivanult, kuid siis on oht, et kuivades pildi ääred tõusevad üles ja ääred jäävad koledad.

   Nüüd eemaldan lahtised paberid ja kuivatan küljed veel kord. Vaatan üle, et kõik ääred on korralikult kinni ja … valmis ta ongi. Pilt on asetatud ja valmis kuivama.

Kui pilt on kuiv siis kannan pildile õhukese kihi matti lakki.

Matt lakk on hea, kui tahad pildi ümbrust värvida, kanda sinna struktuuri või lisada veel pilte. Lakk kaitseb paberit ja alusvärvi. Kui näiteks värvid pildi ümbrust ja värv sattub pildile siis on see kergesti eemaltatav.

Ja taas panen karbi kaane kuivama.

Paljud kuivatavad fööniga, Nii saad kiiremini tööd jätkata, mina lasen oma töödel kuivada, ilma sekkumata. Föön võtab ju elektrit ja kuhu mul kiiret on. Teen seda oma huviks ja naudin tööprotsessi. 

Kui lakk on kuivanud, hakkan pilti viimistlema. Võin ju pildi ka nii jätta aga mul on plaanis karbile anda vana välimus. Seega valin sobiva värvi ja teen pildi ümbruse udusemaks.

Selleks kasutan väiksest svammi tükikest. Võtan valmis segatud tooniga värvi ja tupsutan svammi veidi kuivemaks enne, kui hakkan sellega pildi ääri udustama.

Panen karbi kaane taas kuivama

Seni, kuni karbi kaas kuivab, värvin sama värviga ka karbi muud osad ja jätan ka need kuivama. Järele jäänud segatud värvi panen, kas suletavasse purk või kui värvi on vähe siis katan märja majapidamispaberiga.

Kuna täna kavatsen ma karbi küljed ja põhja veelkord värviga katta, siis ülejäänud värvi jätan alles sinna, kus ma selle segasin. 

Kui karp on kuivanud kannan sinna veel kihi värvi ja lasen taas kuivada

Seejärel kannan taas värvile õhukese kihi lakki, ikka kaitseks ja edasise töö hõlbustamiseks ja taas kuivama.

Kuivanud lakile kannan struktuurpastaga mustri. See jääb karbi pinnast kõrgem.

Kuna ma tahan struktuuriga katta kõik küljed ja ka kaane ääred, pean karbi ja kaane fikseerima. Kasutan selleks kleeplinti, sellist millega kingipaki paberit kinnitada, see on õrn ja ei riku minu tööd. Kuid samas hoiab karpi ja kaant kenasti paigal

Nüüd sätin šablooni karbi küljele nii, et ääred oleksid sarnased. Kuna minu karp on väikene ja šabloon A4 suurusega siis vajan ma šabloonile tuge. Suur šabloon hakkab karbil liikuma ja küljed vajuvad alla. Selleks, et šabloon püsiks paigal “ehitan” kaunistatava eseme ümber “tugivõrgustiku” 🙂 Sellise, et šabloon oleks karbi külgedega tasaselt. Selleks kasutan kättesaadavaid asju, raamatuid, karpe jne.

Hoia śablooni kinni, kui kannad peale struktuurpastat.

On olemas ka šabloone kinnitavaid spets liime, minu liim jäi suvilasse ja seetõttu ajan sellel korral läbi ilma liimita . Väiksemate pindade jaoks liimi vaja ei olegi, tuleb lihtsalt ettevaatlik olla, et šabloon paigal püsiks.

Täna kasutan valmis pastat ja see kuivab väga kiiresti, seega ei ole mul palju aega. Šabloon peab kiiresti pessu saama, muidu kivistub pasta šabloonile ja jätab sinna kihi, mis hilisemal kaustamisel hakkab töö kvaliteeti rikkuma, või muudab šablooni hoopistükkis kasutamiskõlbmatuks.

Nagu näed on šabloonil palju väikeseid detaile. Nendega tuleb olla ettevaatlik. Kui kahjustad neid siis järgmisel kasutamisel ei ole struktuur ühtlane. 

Kui kogu pind on ühtlaselt pastaga kaetud, eemalda ettevaatlikult šabloon ja pane see kohe vette.

Puhasta üle äärte läinud pasta ja lase pastal kuivada

Seni pese šabloon ja lase ka sellel kuivada. Mina sätin pestud šablooni majapidamispaberile ja lasen kuivada, ei hõõru ega ürita ka kuivatada. Nii säilib see paremini ja on kauem kasutatav.

Nüüd on meil karbi küljed kaunistatud struktuurpastaga. Mida edasi !? 

Võin karbi välisilme jätta selliseks. Siis katan kogu töö veel lakiga ja kinnitan metallosad.

Minul on plaanis aga anda karbile veidi ”vanust” juurde.

Selleks kasutan krakleelakki.

Kuna minu töö on peaaegu valmis, siis kasutan kahefaasilist krakleed.

Käisin hiljuti Tallinnas Telliskivi keskuses. Sealsest käsitöötarvete poest soetasin 2 uut kahefaasilist krakleelakki. Kuna ma neid veel kasutanud ei ole siis oleks põnev neid just nüüd proovida.

Kui minu eelmiste lakkidega oli kaasas kasutusjuhendid siis uutega ei tulnud kaasa midagi, peale üldtutvustuse.

Kui pikalt peaks alumine lakk kuivama, kuidas saavutada paremat tulemust jne … ei midagi.

Seetõttu oligi hea teha proov. Teen alati enne uute materjalidega tööle hakkmist proovi. Seda on mulle eelnevad apsakad õpetanud. On ju eriti ebameeldiv, kui juba valmis töö mingi viimistlusvahendi pärast hukka läheb.

Krakleelakkidest kirjutaks eraldi. See maailm on sama lai, kui värvidel ja kõike loomulikult läbi proovida ei jõua. Leiad selle oma ja siis jääd kindluse mõttes selle juurde. Aga nii võib ju mingi põnev ja eriti kauni lõpptulemusega toode leidmata jääda. Seega ikka katsetama aga, mitte otse pooleli olevale tööle 😉

Tagasi siis karbi juurde 😉

Kandsin krakleelaki esimese faasi karbi kaanele, lasin kuivada ja siis kandsin teise kihi. Nüüd on vaja kannatlikust – lakk peab olema täiesti kuiv, enne kui hakkad pragusid esile tooma.

Mina lasin oma karbil üleöö kuivada.

Lasin lakil mõraneda ja kuivada siis kandsin peale hõbedapulbri. See tungis laki pragudesse ja tõi praod kenasti esile.

Miks ma hõbedat kasutasin!?

Olin karbi küljed kaunistanud reljeefse mustriga ja minu valitud pasta oli pärlmutri tooni. Et kaas ja küljed mingi terviku moodustaksid kasutasin ka pildil hõbedast pulbrit.

Lähen vanandamisega veel sammu edasi. Selleks kannan karbi ääretele ja külgedele veidi hõbedast vaha ja selle peale bituumenit.

Nüüd on taas hea meenutada matt lakiga lakitu eeliseid.

Nimelt, kui karbi välimus on peale bituumeni kasutamist liiga ”räpane” siis on hea üleliigne niiske lapiga eemaldada ja trimmida just selline välimus, kui endale meeldib.

Kui kõik värvimise ja muud tööd on tehtud siis tuleb karp katta lakiga. Selleks kasutan poolmatt lakki. Kannan ühe kihi, lasen kuivada ja lakin veel. Sellega kindlustan selle, et karp on puhastatav ka niiske lapiga.

 Karbi sisse liimin riide, selleks pean ka karpi siseseinad veidi värviga katma. Juhul, kui ma seda ei tee ja liimimisel jääb karbi äär kasvõi millimeeter näha ei häiri sees silma.

Mina valisin oma karbile vana välimuse ja kasutan pronksi värvi metall osi, et rõhutada vinitage välimust.

Loodan, et kogu see lihvimine ja kuivatamise igav töö sind ära ei hirmutanud ja innustud decoupagest samuti, kui mina.