Täna on 16 aprill. Sellest on 51 päeva kui Venemaa ründas Ukrainat. 51 päeva sõda Euroopas. 51 päeva ärevust ja samas apaatiat.
30 000 naist ja last on Eestisse tulnud. Nad on pidanud jätma oma kodud. Paljud on tulnud vaid väikese kotiga. Neil on kõigest puudus. Õnneks on nii palju toredaid eesti ja muuseas ka vene inimesi, kes neid aitavad.
Aga mina, mina istun. Mina olen täiesti lössis. Ma olen kasutu.
Miks see kõik on viinud minult tegutsemis tahte. Ma ei taha midagi teha, mitte midagi. Isegi nõude masinasse panemine tundub kurnav. Vägisi üritan kodu korras hoida. Vägisi süüa teha. Kui midagi teengi siis mõtted on kogu aeg sõjal.
Esimene asi, mida hommikul teen – vaatan, kuidas öö on ukrainlastel möödunud.
Esimene tunne hommikul on ärevus. Teed silmad lahti ja ei ole seda – jess uus päev, teen midagi põnevat. Ei, hommikul ärkamisega koos tuleb äng.
Üritan ennast kohviga käima tõmmata, üritan midagi teha aga jalad viivad sohva nurka kössitama. Käed võtavad telefoni ja silmad hakkavad lugema. Ma ise toidan oma ängi. Toidan hullude kommentaaridega ja teadetega sõjast. Ängile on lisandunud ärevus.
Tirin ennast telefonist lahti ja vean kööki. Süüa on vaja teha. Mina saan ju hakkama ka oma ängi toitmise ja võileivaga aga mees tahab süüa.
Panen köögis Elisa Meelise mulle raamatut lugema ja toimetan. Ehk päeva tegusam hetk. Ma ju toimetan. Meelis loeb mulle monotoonse häälega raamatut. Olen eemal sõjast. Valisin teadlikult nn naisteka. Ma ei ole suur naistekate fänn aga hetkel ei suuda ka midagi tõsist kuulata.
Õhtu möödub näoraamatus vaieldes. Ma hull liitusin grupiga, mis võitleb vale info levitamise ja trollidega. Aga sujuvalt on trollindus ja väärinfo läinud üle sõja eitajate ja EKRE hulludega vaidlemiseks.
Ma toidan jälle oma ärevust. No sain selle lõpuks nii kõrgeks, et ei suutnud kooliust lõpuni sooritada. Ma lihtsalt ei suutnud keskenduda. Teema tundus mõttetu hetke olukorraga võrreldes. Ma olen lössis sõna otsese mõttes.
Kui vaid tuleks kevad. Sellel aastal see venib. Veel on õues lumehanged. Ma pean ennast kratist kinni võtma ja tegutsema hakkama.
Ma ei ei tunne ennast ära. Mina, kes on saatuse tahtel käinud läbi tule, vee ja vask torude. Kes on mitmeid kordi saatuse poolt põlvili löödud. Mina, kes ma alati olen ennast püsti ajanud. Rapsinud mullased põlved puhtaks ja suurema innuga eluga võitlema hakanud. See mina on nii lössis, et ei suuda püsti ajada.
Eile aga sain ma kui piitsaga vastu nägu ja see äratas mu passiivsusest. Minus tekkis see tuttav viha ja tahtmine võidelda. Ja selle eest pean tänama Helmet. Jah, ma tänan seda kohutavat meest, et ta mu äratas. Et ta mu nii vihaseks ajas, et mul oli tahtmine kõigile tema fännidel vastu lõugu virutada.
Mingi vana könn kokutab riigikogu ees, et ukraina naised ja lapsed toovad meile haigused. Et paljud neist hakkavad prostitutsiooniga tegelema. Kuradi vanamehe näss, sina kes sa ei suuda oma sõnumit isegi kokutamata välja öelda, solvad sõja eest põgenenud naisi ja lapsi.
Siis kui enamus eesti rahvast hakkas ta sõnavõttu kritiseerima, ronisid need tema toetajad teda kaitsma. Mingi mees arvas, et kui ukrainlased teenivad siin vähe siis ei jõua nad üüri maksta jne siis nad peavadki ennast müüma. Seega iga vähe teeniv naine on arvatavasti prostituut sest muidu ta ei tule oma rahadega välja. Selle loogika järgi on kõik eesti naised, kes kasvatavad oma lapsi üksinda prostituudid. Päeval käivad tööl, tulevad töölt ja on emad ja kui lapsed magavad siis lähevad ennast müüma. Sest muidu nad lihtsalt ei saa rahaliselt hakkama.
Vot sellised pojad olete te eesti naised kasvatanud. Sellised kelle arvates naine saab elus hakkama vaid ennast müües.
Täna oli meie külas iga kevadine EKRE üritus. Ma ei ole ükski aasta seal käinud. Ei valetan, esimesel aastal, kui see toimus siis käisin. Seal oli kontsert ja pakuti head ja paremat. Aga kuna ma selle erakonna austaja ei ole siis sellega see minu osavõtt ka piirdus.
Minu kaasa on suur Jussi Halla-aho fänn ja loomulikult ka Perussuomalaiste valija. Ta fännas ka Eestis EKRET ja käis igal aastal seal üritusel üksinda. Nüüd peale viimaseid EKRE väljaütlemisi tema arvamus EKREst on muutunud.
Mõtlesin, et täna ma lähen sinna. Löön ennast lille ja võtan sõna. Ütlen, et vaadake siin on üks naine, kes kasvatas üksi üles 2 last. Sai vähe palka, vahel oli söögiga napp, vahel jäid maksud maksmata, vahel tuli väärtesemed panti viia. Aga mitte iialgi ei tulnud mul pähegi ennast müüa. Aga teie erakond arvab, et naised ei tule muud moodi toime, kui peavad ennast müüma. Vahet ei ole, mis rahvusest me naised oleme. Me oleme emad ja me leiame väljapääsu, meisse on kodeeritud hakkama saamine.
Ma oli ennast nii üles keeranud, nii vihale ajanud et … otsustasin ma ei lähe. Ma ei suuda ka seal rahulikuks jääda, minu uhke etteaste võib kolinal kokku kukkuda sest vihast kobrutav inimene ei räägi seda, mida ta plaanib. Viha pritsib tatti ja minu sõnum ei jõua kohale.
Ainus, mida ma saavutan on külahullu maine.
Aga … kui mu mees üritusele läks võtsin ma labida ja reha ja oksakäärid ja hakkasin õues toimetama. Valasin oma ängi mutimulla hunnikute kokku korjamisse. Õunapuude lõikamisse. Okste purustamisse. Kasvuhoone puhastamisse. Oi kui palju sai tehtud. Vihal on edasiviiv jõud. Olen päevaga rahul.
Tänan sind sa vana tige vanamehenäss sa äratasid mind üles. Sina saad oma karistuse nii või teisiti. Iga halb tegu saab karistuse. Ja olgu see su tegudega tasakaalus.
Kui kaasa ürituselt koju tuli ütles, et tänane üritus oli hoopis teine. Täna ei istunud inimesed rahulolevana. Täna küsiti teravaid küsimusi. Inimesed näitasid, et nad ei ole rahul. Jess!!! See on muusika mu kõrvadele. Loodan, et see langetab reitingut. Et inimesed ärkavad ja märkavad. EKRE ei ole Rahvuslik Konservatiivne Erakond vaid Populistlik Putlerit Kummardav Erakond – PPTE
Mina olen äratatud, olen valmis tegutsema ja teen valmis need pooleli olevad jänkud ja kiisud. Mõni armas väike ukraina tüdruk saab need endale.
Juba valmis jänkud ja kiisud läksid sõja algul teele. Loodan, et need rõõmustavad neid lapsi. Toovad veidi õnne nende silmadesse.
Päris sõja alguses oskasin ennast paremini rööbastel hoida. Esimesed päevad olid väga rasked. Möödusid kui unes. Ärevaid uudiseid tuli uksest ja aknast. Abikaasa vaatas kõik maailma uudised järjepanu. Kui ta lõpuks tööreisile läks lülitasin ennast maailmast välja.
Sõin kooki ja vaatasin seebikat. Valisin Neflixist välja kõige naiivsema Korea sarja. Ja vaatasin 3 päeva vaid seda filmi. Kolmanda päeva õhtuks olin mina ise. Valmis taas elama. Siis aga tuli mees reisilt ja sõda koos temaga. Tuli elutuppa. Tuli hommikuse kohviga kööki. Tuli magamistuppa koos telefoniga. Tasapisi hakkas ärevus tagasi tulema ja see uus oli teistsugune. See oli vinduv ja kõike haldav.
Mõtlen, et mina olen siin – Eestis. Meil ju ei ole veel sõda. Veel jah, sest see hull päkapikk seal Kremlis on meid ähvardanud. See hull päkapikk hoiab oma kondise käe punasel nupul ja ähvardab tuumarelvaga. Aga … meil on siiski veel rahu . Samas, mida peavad tundma, need Ukraina naised. Need, kes on Ukrainas. Need, kes on sõja eest põgenenud. Nad tahaksid olla oma kodus. Nad ei taha muretseda oma meeste, vendade ja isade pärast. Nad tahavad rahu.
Ei, ma ei lange enam sinna musta auku. Mul ei ole selleks õigust.
Ja lõpetagu minu masenduse ja ängi Naised Köögis. Vot ka huumoriga võib sõja vastu võidelda.
Reedu meisterdab 