Ria ja Tintsu

Käsitööle lisaks on mul veel üks suur armastus. Minu 2 karvast sõpra. Õigemini on nad rohkem laste eest 😉. Kui inimeseloom jõuab teatud ikka, noh sellisesse, kus lapse saamine enam võimalik ei ole siis … tulevad neile lapsed, kes kõnnivad neljal jalal ja liputavad saba. 😆

Seega võin julgelt öelda olen mamma ja minu kaasa on papa. Ja meil on 2 karvast last, Tintsu ja Ria.

Algul tuli perre Tintsu. Pisike, nii imepisike kutsapoiss, et meenutas rohkem mänguasja.

Aasta hiljem liitus meie perega Ria. Ria oli siis juba 11 kuune.

Nüüd vist peaks veidi kirjutama ka sellest, kuidas Tintsu meie pere liikmeks sai.

Kuidas mind tabas kutsikapalavik ja kuidas ma jõudsin Tintsuni.

2012 suvel käis meil külas üks Yorki laadne kutsapoiss. Sellel ajal juba 6 aastane härra, oli aravõitu aga üsna pea tulid meist suured sõbrad.

Koos kaevasime vaarikaid välja ja õhtul tudus ta mu kõrval soffal.

Ossi oli Hispaania koeratehase kasvandik. Kui ta sellisesse ikka jõudis, et temast enam kutsikate seemet välja pigistada polnud võimalik, heideti ta lihtsalt tänavale. Sellise elulooga jõudis ta läbi rescue Soome ja leidis endale päris oma kodu.

Ossi oli meil oma nädalakese.

Kui Ossi oli koju läinud ei saanud ma enam rahu. Olin saanud kutsikapalaviku. See on selline haigus, kus kutsikad on sul unenägudes, pidevalt unustad ennast kutsikate pilte lehitsemas. Ühesõnaga hull värk.

“Mina pean endale koera saama”on selle haiguse kõige hullem staadium.

Millise? Eks ikka sellise, kui Ossi!

Olin kogu elu olnud suure koera usku inimene. Nüüd tuli mulle külla nn koera minimudel, keda suure koer omanikud kutsuvad koera paroodiaks või veelgi hullem … niidisittujaks. Just, just sellise “uhke” nimega sõimas üks 100 kg elavat lihakamakat meenutav meesolend minu Tintsut. Aga see pisike kutsa tuli meile külla ja viis minnes mu südame kaasa. Vot nii.

Yorki poolt rääkisid ka paar tähtsat asja. Nimelt peetakse neid allergiavabadeks sest neil puudub aluskarv.

JA …

Kuna ma olen, või vähemalt ise arvan, ratsionaalne naisterahvas siis panin kokku 1+1 ja oli täiesti selge …

Kutsa peaks olema väikene.

Elame ju ühe jalaga Soomes ja teisega Eestis. Seega peab kutsaga reisimine olema lihtne.

Kuna olin 100 % kindel, et tahan vaid heast perest kutsikat. Hakkasin esialgu läbi kammima Eesti Kenneleid. Uskuge või ei aga enamalt sain üleoleva vastuse. Kord öeldi nipsakalt, et tema koerad on nii head, et ta igaühele ei müü, kord küsiti, kas mul ikka raha on. Kord imestati, et ma ei teagi, et kutsikad broneeritakse juba enne sündi. Veel selgitati, et koerad loovutatakse vaid nn ühisomandisse st et omanikuks jääb ka kennel, kes siis käib koeraga näitustel.

Kui minu kogemust arvesse võtta siis ei imesta, et inimesed ostavad koeri, ka ebaausatelt kasvatajatelt. Ja kuigi olen, või vähemalt arvan olevat, ratsionaalne inimene

Kuna me Eesti kennelitest koera ei leidnud. Vaatasime ka Soome ja Rootsi poole. Sellel hetkel Yorki kutsikaid seal ei olnud. Või ei osanud ma kõiki kenneleid leida. Arvatavasti ei osanud ma ka kõiki Eesti kasvatajaid leida.

Hakkasin juba lootust kaotama. Kevadest hakkas sügis saama aga kutsat ikka veel polnud. Minul aga süvenes haigud nimega kutsikapalavik.

Siis ühel päeval leidis Juha müügikuulutuse. Yorki, isane kutsikas müügis.

Helistasime, leppisime kokku, et läheme kutsikat tema koju vaatama ja minu nõue oli, et saan tuttavaks ka kutsika emmega. Seda ka lubati.

Kui hakkasime jõudma kokkulepitud kohta, et siis koos omanikuga neile koju sõita, kinnitasime mõlemad mehega … kui kutsika emmet ei näe siis koeraga koju ei sõida.

Mis aga tegelikult juhtus?! Juhtus see, et sõitsin koeraga koju. Ilma, et oleks näinud tema emmet. Ilma et oleks näinud tema kodugi. Olin kindel, et kutsa ei ole korralikust perest.

See mustlase moodi naine tekitas minus kohe kahtlusi. Tal olevat kiire, ei saa täna meid koju viia jne.

Nüüd sa küsid, miks ma siis siiski Tintsu ostsin.

Vot sellel on lihtne seletus ja selle psühholoogilise surve lõksu inimesed lähevadki.

Kuigi olin 100 % kindel, et olen murdumatu, murdusin.

Sellistel juhtudel on meil endil tunne, et päästame selle väikese õnnetu kutsa.

Ehk tema päästamegi aga tema emme, veel kümneid temataolisi, mis veel ja veel tulevad, piinlevad ja on õnnetud. Jah, nende tootmist me toidame.

Ja see ring ei sulgu kunagi. Alati on keegi, kes tahab just teatud tõugu koera. Alati on keegi, kellel on viletsad kogemused nn õigete kasvatajatega. Alati leidub neid, kes tahavad küll tõukoera aga neil puudub raha. Alati on neid, kes lähevad küll ostma kindla plaaniga aga nähes kutsikat lendavad plaanid, kus seda ja teist.

Ja tänu meile, kes kuulume ühte või teise gruppi, tanu meile ei lõppegi kutsikatehased.

Või … kas ikka on üksik inimene selles õuduses süüdi. Nii lihtne on ühiskonna, riigi, seadusandluse probleemid veeretada üksikisiku kukile.

Selle probleemi saaks lahendada seadustega. 1. Kõik kutsikad registrisse, ilma registrita koeri müüa ei tohiks. 2. Emaste koerte pesakonnad on registris. Siis pole võimalik panna neid lõputult poegima. 3. Välismaalt toodud koerad peavad omama passi, olema vastava riigi registris.

Küllap on veel mõned väikesed nüansid mida liita. Nii vähe … aga ei. Me lükkame vastutuse ostjale.

Igatahes, ronis Tintsu mulle kaissu, jope sisse sooja ja ohkas sügavalt. Ta oli minu valinud. Kuidas sain ma ta selle jubeda inimese kätte jätta.

Pärast seda olevat mul selline nägu olnud, et mees mine raha järgi.

Abikaasa siiani räägib, kuidas ta üritas mind maa peale tagasi tuua. Siis aga sai aru. Kas koer või lahutus 🤣

Vot nii.

Tintsu ongi siis tegelikult sõbra tõugu, yorki välimusega ja kaisumõmmi iseloomuga armas kutsapoiss.

Ria tuli meile 11 kuusena. Ta on nn teise ringi koer.

Tahtsin Tintsule mängukaaslast ja seltsilist, kui tööl olen. Teise koera võtmine oli küll kuskil ajukäärude vahel küpsemas. Aga ma ei otsinud teda nii nagu Tintsut. Plaan oli võtta kuskil tulevikus.

Mis aga tegelikult juhtus.

Sattusin lugema kuulutust, kus müüdi paberitega mini Yorkitüdruk. 11 kuune. Perekondlikel põhjustel.

See kuulutus jäi kummitama, no ei saanud ma seda peast välja.

Helistasin.

Kutsa ei suutvat üksi kodus olla. Proua ise peab täis kohaga tööle minema. Abikaasa ei armasta koera jne. Kurb lugu ühest õnnetust kutsast, kes peab kodu vahetama.

No ja mis mina tegin. Loomulikult ostsin ta ära.

Ja nüüd sa kindlasti küsid, kas see koer, kes ei suutnud üksi olla eelmises peres, sai meil Tintsuga koos hakkama.

No ei.

Juba Ria saabumise esimese päeva õhtuks sain aru, et ees on suur töö. Et Riaga ei ole kõik korras.

Ta pissis kole tihti.

Esialgu arvasin et stress. Pea aastane koer rebiti lahti oma kodust ja uus keskond, uued inimesed.

Asi aga läks aina hullemaks. Helistasin ka eelmisele omanikule. Ka tema arvas, et stress.

Otsustasin minna arstile ja … Rial oli äge põiepõletik. Tal olid nii pikad küüned, et üks oli keskel lõhenenud. Ta oli vaid 2 kilone, kuigi tema õige kaal oleks pidanud olema juba ligi 3 kg. Ta ei olnud mingi mini. Täiesti standard koer, kes oli alakaaluline.

Ria ei osanud puhtust pidada. Ta kakas kõikjale, ta pissis kõikjale.

Tal olid ikka veel piimahambad suus, kuigi teised hambad olid juba täissuuruses kõrvale kasvanud.

Ühesõnaga, ta toodi mulle ilusa satsilise kleidiga, tal oli peas ilus roosa tutt ja kaasas valge hõbeniitidega jope.

Aga tema eest ei olnud keegi korralikult hoolitsenud.

Jah, mul oli endise omanikuga leping, et kui koer ei harju võin ta tagasi anda.

Aga mul ei olnud südant. Ta jäi meile.

Ja algas võitlus. Võitlus Ria tervise pärast. Võitlus tuppa kakamisega ja võitlus tema usalduse võitmiseks.

Ria kartis inimesi. Ma ei saanud teda üksi koju jätta sest mind oleks ees oodanud miiniväli.

Ta teadis, et tuppa kakamine on paha. Kohe, kui ta silmapiirilt kadunud oli, teadsin… kuskil on kaka. Ja Ria vaeseke värises diivani all, kaugemas nurgas.

Küll püüdsime nii ja naa. Noomimisega, õues kiitmisega … miski ei aidanud.

Siis otsustasin, et ma ei tee välja kui põrandale tehtud hunnikut näen. Koristan ära, kui kutsa ise ei näe. Ühesõnaga probleem lahenes seda eirates.

Ria õppis õues häda tegema.

Ria hakkas sööma.

Ria hakkas tasapisi inimesi usaldama.

Tervis paranes. Läksime hambaid eemaldama.

Siis aga tuli uus tagasilöök. Ria ei talu narkoosi.

Uued uuringud, uued arstide visiidid.

Karstin, et kogu mu töö tema stabiilsemaks muutmisel jookseb liiva. Üleelamised, opid ja arstid võivad taas stressi viia.

Aga tasapisi liikusime stabiilsuse poole.

Kaua kartis ta kätt. Kui keegi tõstis käe siis laskus ta alistavalt maha ja värises.

Kas oli teda löödud või raputatud?

Kaua kartis ta mehi. Eriti vene keelt kõnelevaid. Ta oli vene perekonnas kasvanud.

Nüüd on tal 2 meest, keda ta oma armastusega ahistab 🤣. Naabrimees ja minu tütre kaasa. Ma ei räägi meie papast. Kui see tööreisilt koju tuleb siis Ria nutab rõõmust.

Suure töö ja armastusega sai Riat igati vahva kutstüdruk.

Ta on yorki kõige oma 3 kiloga ja mõne lisa grammiga 😊.

Papa printsess ja mamma roosinupp.

Tintsu armastab üle kõige palle. Suuri laste kummipalle läheb suve jooksul oma 4 – 5 tükki hingusele.

TINSU. Kui tahad, et poiss tuppa tuleks hüüa “Söööömaaaa”. Kööki ma ilma koera varjuta minna ei saa. Äkki antakse midagi. No igaks juhuks kannatab alati köögi suunas liikuda, arvab Tints. Toit on kõige tähtsam. Kui söögiaeg üle läheb, siis esitab ta ta Hatšaturjani mõõkade tantsu. See esitus ei jäta kedagi külmaks.

Aga kui tema kaussi sattub peale liha ka muud kraami siis, peene yorkihärrana ta seda jama ei söö.

Juurikad tõstab kenasti kausi kõrvale ja see muu kraam … selle võib keegi teine põske pista.

Aga … see ei tähenda et härra liha juurde ei küsi 🤣. Lööb aga tantsu taas lahti. Kõht ju tühi veel.

Kuigi Ria teda sõimas, hambaid näitas ja eest ära läks. Ei võtnud väike prantslane asja tõsiselt. No ehk ei olnus hoiatused siis nii kindlameelsed. Aga Pärl üritas järjepidevalt … äkki nüüd näkkab. Äkki nüüd hakatakse mängima. 🤣